Eestlasi peetakse täie õigusega metsarahvaks, kes nii pikalt, kui mälujälg olemas on, metsaga ikka sina peal olnud. Mets on katnud, mets on toitnud ja metsast on võõra võimu eest pagedes ka peavarju leitud. Võib-olla seepärast ongi see meie vara hakanud tänapäeval üsna palju kirgi kütma ja emotsioone ärgitama.
Ajapikku on eestlase suhe metsaga siiski oluliselt muutunud. Kui veel sajandi eest tundsid paljud end metsa varjus turvaliselt, siis tänapäeval kasvab nende arv, kes kas kardavad metsa või ei tunne seda enam. Viimast kinnitab tõsiasi, et koriluse hooajal eksib järjest enam inimesi metsa ära. Ometi peaksid tänapäevased võimalused ennast nähtavaks teha olukorda hoopis parandama. Metsa eksinute arv kasvab aga iga aastaga.
Samas võetakse järjest häälekamalt sõna metsa raiumise või säilitamise teemadel ning paljud tunnevad ennast selles valdkonnas suurte spetsialistidena. Kahjuks kehtibki reegel, et kes kõlavamalt ja järjekindlamalt hüüab, sellel peab ka õigus olema.
Rohkem kui kunagi varem
Veneaegset metsamajandust iseloomustasid väga väikesed raiemahud, sest tehnika töö tegemiseks sisuliselt puudus. Nüüd on olukord muutunud. Kirjanik Valdur Mikita on öelnud, et kapitalism hävitab metsad igal juhul. „Kommunism kägistab inimest, kapitalism loodust,” kirjutab Mikita ja jätkab: „Tekib küsimus, miks kapitalistlikus maailmas pole enam õigeid metsi, kuigi aastakümneid on metsa majandatud säästlikult, kõiki sertifikaate omades, kõiki osalisi kuulates?”
Kui üheksakümnendatel hakkasid pead tõstma metsafirmad, käsisaemeeste asemel sõitsid metsa harvesterid ja ilmusid meie teedele palgiveokid, hakkas rahva seas liikuma ütlus, et nüüd müüvad Eesti metsa maha.
Viimastel aastatel, kui paljud raielangid asuvad otse suurte teede kõrval, avaneb inimestele järjest õõvastavam vaatepilt, kuidas on metsa maha võetud. See kriibib paljude hinge ja loob muljet. Kuna vene ajal strateegilistel kaalutlustel suurte maanteede naabruses asuvatele metsadele kätt külge ei pandud, siis nüüdseks ongi sageli just need metsad oma raieküpsuse saavutanud.
Kogenud metsamehed ütlevad samas, et mitte kunagi pole Eestis olnud nii palju metsa kui praegu. Enne sõda oli Eesti metsatagavara 108 miljonit tihumeetrit, praegu mõõdetakse selleks numbriks 475 miljonit. Iga-aastased raiemahud jäävad alla sellele, millises koguses metsa võiks raiuda. Põhjuseks kas siis ligipääsmatus, kehv hinnatase või ka lihtsalt huvipuudus.
Kõikidele metsaomanikele koostatakse kümne aasta peale ette metsakorralduskavad. Siinkirjutaja võib enda kui samuti väikese metsaomaniku kogemuse põhjal öelda, et viimases kehtivas kavas nähakse ette iga-aastast juurdekasvu 165 tihumeetrit. Raiemahuks on kava koostajate poolt arvestatud 1511 tihumeetrit kümne aasta peale ehk 151 tihumeetrit aastas.
Vana teeb noorele ruumi
Tegelikkus on näidanud aastast aastasse, et tavaliselt jääb see viimane number parimal juhul 50 – 60 tihumeetri juurde. See teeb siis kolmandiku võimalikust mahust ja sama suhe kehtib kogu kümneaastase perioodi kohta. Ja laias laastus toimetavad oma metsas sama valemi järgi ka sõpradest metsaomanikud.
Kokkuvõttes raiuvad kõik kolmandiku sellest mahust, mis lubatud. Suured metsaomanikud ja firmad, kes metsa ülestöötamisega raha teenivad, viivad need numbrid riigi tasandil muidugi suuremaks, kuid lubatud mahtudeni ei jõuta kokkuvõttes siiski. Seega pole nagu erilist põhjust karta, et meie metsad lagedaks jäävad ning Eesti oma loodusilme kaotab. Parim kinnitus sellele on ka lennukiaknast avanev vaatepilt: meie väikest maad katavad ilusad rohelised metsamassiivid.
Pigem tuleb nõustuda Eesti Erametsaliidu tegevjuhi Andres Talijärve arvamusega, et Eesti metsade peamine probleem on nende ebaühtlane vanus. „Metsa raiumine ja uue metsa istutamine on paraku kõige efektiivsem ja ka looduse uuenemist kõige paremini kopeeriv viis majandusmetsade uuendamiseks.”
Tegelikkuses räägitakse sellestki, et talude ülesehitamine 1920. aastatel pani Eesti metsadele sellise põõna, et järgmise kümnendi keskpaigaks oli enamik talumetsi muudetud võsametsadeks, mille vanus jäi alla 30 aasta.
Nii et eksimisi on alati ette tulnud.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
