Mets on maainimese elukeskkonna oluline osa. Seda on pidanud metsamehed oma igapäevatööna istutama, hooldama, kaitsma ja puiduks töötlema.
Aga peale selle on nad pidanud tegelema mitmete teiste “ülevalt poolt peale pandud” või paikkonna jaoks oluliste töödega, mitmekesistades sellega elukeskkonda, andes tööd paljudele külaelanikele ning hoidnud ja arendanud seeläbi maaelu.
Jõgevamaa metsandusinimesed on tegelenud kalapüügi ja -kasvatusega, rooside ja ilupuude kasvatamisega, rajanud esimese põldvutifarmi ning aretanud meie oma põldvutitõu; toonud Eestisse muskuspardi ja rajanud esimese selle liigi farmi, tegelenud jahimajandusega jne. Nn toitlustusprogrammi raames on olnud vajalik pidada ka seafarmi.
Püüavad metsakatsejaama asustatud angerjaid
Kui täna asustame ette kasvatatud angerjaid ja asustame neid tuhandetena, siis varem toodi miljoneid klaasangerjaid. Äksis töötas oma väike asustusmaterjali tootev kalamajand, kus kasvatati haugi, peledi, Peipsi siia jt asustusmaterjali looduslike veekogude tarvis.
Siin inkubeeriti isegi Saadjärve rääbist ja asustati neid samasse tagasi, tugevdades sellega looduslikku populatsiooni. Ka praeguse Härjanurme kalatalu kalatiigid on rajatud metsakatsejaama eestvedamisel ning sealt jõudis suures koguses kala toidulauale.
Peale selle oli ka kutseline kalapüük looduslikest veekogudest metsakatsejaama korraldada. Tööd sai selles valdkonnas üle paarikümne kaluri. Nii püüdis Saadjärvel neli kalurit, Kuremaa järvel kaks kalurit jne.
Kalasaagid olid aga tänaste kalurite omadest oluliselt suuremad. Kalavaru osati heaperemehelikult hoida ja kaitsta, kuigi sellel ajal kalapüügieeskirjad olid palju vabamad kui praegu kehtivad.
Roosiaiast tulid tuhanded istikud
1950. aastate teisel poolel asus metsamajand Kuristale roosiaeda rajama. Seal asus 1957. aastal tööle meie maakonna üks tuntum iluaednik Ferdinand Laaser. Ta oli tunnustatud rooside aretaja ja kasvataja. Tema aretatud roosisordid olid näiteks ‘Juubel’, ‘Kurista’, ‘Kase valge’ jt.
Paljud haruldaste ja kaunite püsilillede ning ilupuude ja põõsaste liikide-sortide istikud jõudsid haljasaladele ning koduaedadesse just siit. 4,3 ha suuruses roosiaias kasvas üle 250 sordi. Parematel aegadel müüdi siit 10 000 roosiistikut aastas. Kuristal toimunud rooside päevi meenutavad vanema põlvkonna aednikud veel praegugi kui õpetlikke ettevõtmisi.
Siit said ka paljud Jõgevamaa elanikud kauneid lõikelilli, korve ja kimpe.
Paljude aastate vältel sai seal vaatamas käia üht Eestimaa huvipakkuvamat kaktustekollektsiooni.
Ka Luua arboreetumi rajamistöid on mingil ajahetkel korraldanud tollane Kurista metsamajand.
Põldvutimunadega Leningradi
Nädalas kord sõitis metsakatsejaama mikrobuss põldvutimunadega tollasesse Leningradi. Sealt jõudsid need omakorda mitmetesse Nõukogude Liidu farmaatsiatööstustesse.
Farm ise oli aga üks moderniseeritumaid kogu Euroopas ja kaugemalgi. Siia tuldi õppima ka väljastpoolt Nõukogude Liitu, siin peeti rahvusvahelisi linnukasvatajate konverentse jne.
Selle aja mälestuseks on ka asfalteeritud tee Luua ja Kaiavere vutifarmi vahel. Ei saanud ju välismaalasi mööda auklikku kruusateed vutifarmiga tutvuma viia.
Kaks tegusat seltsi
Metsamehed on olnud kokkuhoidvad ja valmis ühistegevuseks. Neid on ühendanud kaks väga tegusat seltsi – Eesti ja Jõgevamaa metsaselts. Mõlemad on jäädvustanud end mitte ainult metsamajanduse arendusse, vaid ka Jõgevamaa turismiarendusse: Jõgeva metsaselts korrastas Kassinurme mäed ja rajas sinna teemapargi, Eesti metsaselts rajas Elistvere loomapargi.
Metsameeste eestvõtmisel on tähistatud rahvakalendri tähtpäevi Kassinurmes ja Elistveres.
Kõik need ettevõtmised on arendanud külaelu, tööd said sajad maainimesed. Nüüd on ajad teised. Paljud romantilised metsatalud on kokku kukkunud ja peagi saavad neist pärandkultuuriobjektid metsas, mida uurime, kaardistame ja toome tulevasi põlvkondi neid vaatama.
Homme saavad Jõgeva kultuurikeskuses kokku maakonna metsamehed. Konverentsil “Eesti riigi metsavalitsemisest Jõgevamaal 1918-2008” vaadatakse ajas tagasi, kuid kindlasti ka edasi.
iii
Metsahärra oli külas lugupeetud mees
Minu vanaema Ida Laur rääkis mulle loo, mis näitab, kui tähtis oli talurahva jaoks metsahärra ning tema külaskäik. Jutustamise ajaks oli sündmusest möödunud 40 aastat. Lugu ei juhtunud Jõgevamaal.
Audru metsaülemal Paul Reimil oli ametiasjus vaja külastada Kärbu talu. Metsahärrale pakuti istet. Üleriideid külaline seljast ei võtnud, vabandades kiirustamisega igapäevatöö juurde. Sündmus oli huvipakkuv ka neljale selle pere lapsele, kes sibasid ümber metsahärra ja mõnel oli õnn talle põlvelegi pugeda.
Kui jutud aetud, hakkas härra minekule seadma. Aga müts oli kadunud. Kogu pere aitas mütsi otsida ja vanaema pinnis lapsi, et ega need sellest midagi ei tea.
Keegi ei teadnud. Vanaisa tõi siis nagist oma mütsi ja lohutas külalist, et küll müts lõpuks ikka välja tuleb ja talle kätte saab toimetatud. Härra võttis siis vanaisa mütsi ja tõusis toolilt. Kõik lapsed hüüdsid üheskoos rõõmsalt: “Näe, metsahärra müts!” Metsahärra oli nimelt istunud oma mütsi peal.
iii
ENE ILVES, Hingelt ja hariduselt neljandat põlve metsainimene
