Metsamees, kes hoiab oma ihu ja hingega metsa poole

Vahur Sepp on mees, kes tunneb looduse kogu olemust. Kõigil, kes temaga kokku on puutunud, laieneb silmaring, tekib huvi ja oskus loodust paremini tundma õppida. Kas me teame, kes on Vahur ise?


METSAMEES. Armastab metsa kasvatada, ei armasta maha võtta. Oma elutööks rajab lastelastele kingitusena oma talu maadele tammikut 4000 tammega, mille kasvatamist on alustanud tõrust alates. Muidugi, kui oleks kuused kasvama pannud, oleks tulevikus tulusam olnud, aga lapsed ja lapselapsed saavad mõtte tähtsusest aru ja hindavad seda väärtust.
Praegu on tammed kasvanud üle rohurinde ja edasi tuleb tööks kuuskede istutamine ridade vahele, et tamm oskaks kasvada kõrgusesse. See on töö, mis on hingele ja ka füüsiliselt hea koormus.
Praegugi käib ta just füüsilise töö tegemiseks kuusetaimede ümber rohtu maha sõtkumas ja see annab õhtuks hea toonuse. See on päris töö. Praegu metsades toimuv tekitab hirmu tuleviku ees. Kõige paremad meie metsaseadused oli vanal nõuka ajal. Siis oli mets kaitstud ja metsaliikide hävitamist välditi. Praegu lõigatakse metsadest välja üha nooremad ja kõik taandub võimalikult suure tulu saamisele. Elame praegu juba lastelaste arvelt. Õnneks on algatatud meie metsade kaitseks erinevaid seltsinguid, mis intensiivselt tegelevad loodusekaitsega ja ka vesi uuristab lõpuks kivisse augu. Nende ettevõtmist peaks iga inimene toetama. Kui kaob looduse tervis, siis kaob ka inimese tervis. Näiteks kuusikute majandamisega tehakse valesti, et võetakse maha valel ajal ja kännust algav juurepess levib kasvavale puule, sest kuusejuured on omavahel seotud.

KALAMEES. Kalastamine ei ole ainult hobi, vaid võib vist nimetada juba haiguseks ja just harrastuskalurina. On töötanud kalurina-kipperina laeval ja selle töö tegemise ajal on kummaline minna veel spinningut loopima. Kuid, kui töö saab tehtud, siis on jälle aeg minna lihtsalt õngega ja selle tegevuse käigus tekivad just kõige paremad mõtted. Tähtis pole mitte tulemus, vaid protsess ise. Kala püüdmine on võimalus mõtteid klaarida. Lähed ju lausa teise keskkonda, näiteks Peipsil nii kaugele, et silm maad ei seleta ja kui tagasi tuled, siis on nii mõnigi asi paistab hoopis teise nurga alt. Mured, mis enne tundusid suured, on teinekord muutunud tühisteks.

JAHIMEES. Jahi eesmärk on küttida haigeid ja kehvemaid loomi. Sellega saab metsas loomad hoida tervete ja tugevatena. Meie ajal võimendatakse palju loomade ohtlikkust, aga selles olukorras oleme ise süüdi. Kui küttida näiteks hundikarjast ära üks vanematest loomadest, siis teine ei ole üksi võimeline poegi toitma ja minnaksegi lihtsamat teed ja rünnatakse lambaid.
Karu pole rünnanud ühtegi naist ja last ja kui jahimees algatab ise tüli, siis on ta selles ise süüdi. Jahiturism on kõige vaenulikum tegevus: kütitakse ikka kõige ilusamat looma, et saada hea trofee. Jahiturismi tõttu tõsteti meie metsades metssigade arvukus väga kõrgeks ja selle tõttu vähenes rästikute, põldpüüde ja jänesepoegade arv, kannatasid ka teatud taimeliigid. Meie metsades oleks metssigade õige kogus 8000–10 000, aga enne Aafrika seakatku oli arvukus 60 000 kanti. Loodus reguleerib arvukust ise ja kõiges peab valitsema tasakaal. Kas inimene võtab oma vigadest õppust, eks see selgub.
Fotojaht oleks õige jahituristile ja seda siis saaks ühte looma müüa ju nn mitmeid kordi. Kui küttida ainult lõbu pärast, siis kaotad austuse iseenda vastu.

LOODUSRETKEJUHT. Praegusel ajal on mure, et on tekkimas linnastumine. Aga kardetakse just seda, mida ei tunta ja armastatakse seda, keda tunned. Kui ei tunne taimi ja loomi, siis oled millestki väga tähtsast oma elus ilma jäänud. Huvi on lastel olemas ja see on just õige aeg neile teadmisi jagada, kõik putukad-mutukad vaadatakse üle. Igaüks peaks kodumaiseid loomi ja linde teadma. Kuidas sa muidu tead, millist marja tohib suhu pista ja millist seent korjata? Kui keegi kirub tüütuid sääski, siis just tänu nende rohkusele suudab pääsuke ära toita oma pojad.

LOODUSMEES. Kogu loodusearmastus algas Seljandiku talust Murru külas. Juba lapsepõlves vanaemalt, kes oli loodusravitseja ja kasutas ravimiseks nii taimi, loitse kui ka käega katsumist, on pärit kõik teadmised ja tarkused. Loodus pakub meile haiguste raviks palju vahendeid, aga me peame õppima neid kasutama. On kujunenud arvamus, et talvel ei ole metsas võimalik hakkama saada. See ei ole nii, sest kui teada, siis on piisavalt energiat andvaid taimi söögiks: põdrakanep, käokõrv, rabas kasvav tuppvillpea on ühed nendest.
Taimi peab tundma, et neid turvaliselt süüa. Kui ei ole kindel, siis jäta pigem puutumata, sest nii võib endale liiga teha. Väga palju energiat annavad näiteks lodjapuu marjad, aga mitte ainult tema marjad ei ole metsas punased.
Loomadel ja taimedel on tugev side. Näiteks metsisekana ei hakka enne munema, kui tuppvillpea ei tärka.

Soovitus neile, kellel on pidevad peavalud: nuusuta sipelgaid! Kükita 15–20 cm kaugusele sipelgapesast ja sülita pesale. Pane silmad kinni ja hinga sisse nende kaitseks õhku pritsitud hapet ja peavalu taandub.

JÄLJEKÜTT. Jälgede järgi küttimine on põnev ettevõtmine. Müstilise lemmiklooma, metsnugise, jälgedel pusimine sai alguse juba lapsest saati. Kui kütid jälgede järgi, siis sa ei tea kunagi, mida metsas kohtad ja mille otsa satud. Õpetab tähelepanelikkust ja looduse jälgi, mida muidu ei märka. Mida rohkem õpid ümbruskonda tundma, seda rohkem oskad seda väärtustada. Jätkusuutlikult peab need teadmised andma edasi järeltulevatele põlvedele, sest muidu teadmised kaovad.
Tänapäeval on nii, et elad kas rikkalt või õnnelikult. Mõlemat ei saa. Kas me suudame pärandada oma lastele ja lastelastele täisväärtusliku keskkonna ja puhta looduse?

ULVI TAMM

blog comments powered by Disqus