Mõni aeg tagasi sain oma aeda ühe juurika, millest pidi kasvama aniis. Varsti ilutseski aianurgas vägev sarikõieline, suurte valgete õisikutega, millest varsti kujunesid rohelised kaksikseemnised, mis hiljem mustaks tõmbusid. Ja kui neid ühele tuttavale köharaviks andsin, ei jõudnud ta ära kiita, et võttis ruttu köha ära! Terve taim oli aniisilõhnaline, eriti, kui taime osi muljuda.
Kui endal köha tuli, hakkasin oma ravimtaimepiiblist ehk Rein Sanderi raamatust “Kubja ürditalu ravimtaimed” uurima, millega siis tasub ravida.
Köhavastaseid taimi oli seal hulgi, seekord proovisin nõmm-liivateed, mis just oli õitsele puhkenud. Jõudsin ka aniisini ja imestasin, et aniisi peab igal aastal külvama, mul ju püsik!
Harilik aniis on vana kultuurtaim, pärit Vahemeremaadest. Kasutatakse maitse- ja ravimtaimena, seemnetel on röga lahtistav toime ja mõjuvad hästi seedimisele, vähendavad näiteks gaase. Seemned sobivad paljudesse toitudesse maitse andmiseks, aga salatile, kastmele, supile võib lisada ka värskeid ja kuivatatud lehti. Aniisi eeterlik õli parandab hingeõhku, hambapastadessegi lisatakse seda antiseptiliste omaduste tõttu. Aniisiga saavat kõrvaldada mõnede toiduainete ebameeldivat või spetsiifilist lõhna, kui seda lisada toiduainete töötlemise ajal või valmistamise algul. Hiljem tuleb aniis eemaldada. On õpetatud, kuidas tavalisele päevalilleõlile saab anda oliiviõli aroomi.
Aga minu püsikust aniisiks osutus mesiputk, mille ravimõjud on täpselt samasugused nagu harilikul aniisil! Lisaks saab mesiputke juurest salvi, mis on hea liigesevalude ja halvasti paranevate haavade puhul.
Looduslikult kasvab Kesk-Euroopas, meil vanades mõisaparkides. Ka mesiputke värskeid lehti võib lisada salatitele ja nendega võib joogivett maitsestada. Pean järele proovima. Mesiputke on mõni nimetanud ka mürriks, leidnud, et seda olevatki kolm tarka jeesuslapsele kingiks viinud. Pidavat aitama unetuse, stressi ja šoki puhul, tugevdama aurat jne. Pole ise proovinud, kuidas põleb ja mis lõhna levitab, aga keegi interneti avarustes oli katsetanud ja leidis lõhna olevat hurmava!
Välimuselt on sarnane aedtilliga, aga maitseomadustelt erinev – aniisilõhnaline. Meilgi kasvab edukalt, aga ma pole veel selle peale tulnud, et võiks ka maha panna…
Aniisiga on segadust veel, meil müügil olev aniis pidavat enamasti olema hoopis tähtaniis, mis pärineb Hiinast. Selle maitse on intensiivsem ja piprasem, seetõttu kulub seda vähem. Tähtaniisist valmistatud tee on toniseeriv, nii seedimisele kui närvisüsteemile.
Tähtaniis on vürts, mida saadakse harilikust tähtaniisipuust, mille viljad on tähekujulised pruunid kaunad. Teda kasvatatakse praegu Kagu-Aasias, tuntud on juba 3000 aastat. Tähtaniis on igihaljas puu, mis kasvab enam kui 100 aastaseks. Alates seitsmendast eluaastast annab vilju, üks puu kuni 40 kg aastas. Euroopasse jõudis alles 17. sajandil. Ka tähtaniisi seemnete aroomi tekitab anetool, milline eeterlik õli on ka aniisiseemnete peamine osis, aga bioloogiliselt nad muidugi suguluses pole. Sarnane nimi tuleb lõhna ja maitse identsusest.
Seda puud meil ei kasvata, küll aga võiksime üritada mesiputke ja harilikku aniisi.
EHA NÕMM
