Margus Reimand rajas seitse aastat tagasi Saare valda mesinikutalu, kus lisaks meele toodab ka mee, õietolmu, taruvaigu ja suira segu. Mesindusega ligi nelikümmend seotud olnud Reimandile teeb mesinikutöös kõige rohkem muret ebavõrdne konkurents ning põllumeeste hoolimatus.
Margus Reimand on Maardla külas Taaveti talus mesilasi pidanud alates 2010. aastast, mesindusega on ta aga seotud olnud juba ligi nelikümmend aastat. “Ilmatsalus maal vanaema juures olles nägin, kuidas naabripoiss pidas mesilasi,” meenutas Margus Reimand esimest kokkupuudet mesilastega. “1977. aastal lõpetasin Elvas keskkooli ning elukutset valides otsustasingi minna Olustverre mesindust õppima. Tehnikaalad väga ei meeldinud, loodus on mulle seevastu alati huvi pakkunud.”
Jalad saadi alla tänu PRIA toetustele
Kooli lõpetamise järel töötas Reimand aastaid Elva metsamajandis mesinikuna. Hiljem ka muudel elualadel tegutsenud mees jõudis mesinduse juurde tagasi seitsme aasta eest, kui perega Jõgevamaale kolis.
“Pidime algul hakkama toimetama Elvas asuva isakodu lähedal olevas mesilas, kuid elu läks teistmoodi,” lausus Margus Reimand. “Linnas oleks olnud ka raske mesilasi pidada, seetõttu hakkasime uut ja soodsat maakohta otsima. Tahtsime oma mesinikutalu rajada kuskile maalilisse paika, näiteks Otepääle, kuid seal olid hinnad liiga kõrged.”
Sobiva koha otsingul jõudsidki Reimandid Saare valda. “Meie jaoks oli oluline, et saime ostetud talus ka kohe elama hakata,” ütles Reimand. “Alustasime vaid ühes toas ning seejärel saime järjest remondiga edasi minna.”
Mesilale pandi alus kaasatoodud tarude ja mesilasperedega, korda tehti ka ruumid, kus toodangut töödelda. “Jalad saime alla tänu PRIA toetusele,” lausus Margus Reimand. “Saadud toetusest oli palju abi, muidu oleksime saanud vaid mett toota, mitte aga meie põhilist müügiartiklit ehk mee, õietolmu, taruvaigu ja suira segu.”
Kasutusel ka uued korpustarud
Reimandite mesilas on hetkel umbes viiskümmend mesitaru. “Kui alustasime, olid plaanid muidugi suuremad,” märkis Reimand. “Tarud asuvad nii kodu juures kui ka Ruskaveres. Erinevatest kohtadest tulevad ka erinevad meed ‒ sel aastal sain kodu juurest näiteks tavalist kollast, Ruskaverest aga täitsa tumedat mett. Siin olid meetaimedeks põhiliselt vaarikas ja valge ristik, seal aga erinevad metsataimed.”
OÜ-s Mõts ja Mesi on nüüdseks vanade mesitarude kõrval kasutusel ka uued korpustarud. “Tahan nüüdisaegse mesindusega kaasas käia,” ütles Margus Reimand. “Kõik see nõuab aga katsetamist ja õppimist. Plastist tarudega olin algul täitsa hädas. Puittarudega ei olnud probleeme ‒ võtsin sülemi puu otsast alla, ühe öö rahunesid jahedas keldris, panin tarru ja sinna nad ka jäid. Kui aga panin sülemi plasttarusse, ei tahtnud nad sinna kuidagi paigale jääda, söövad meeraamilt mee ära ja on jälle läinud.”
Mullu sai juba mai lõpus mett vurritada
Paar viimast aastat on Margus Reimandi sõnul mesinikele kehvad olnud. “Hea ja halva aasta toodangul keskeltläbi tonnine vahe,” märkis ta. “Möödunud aastal oli kevad väga päikseline ning mett hakkas juba väga varakult tulema. Ma ei olnud kunagi varem mett mai lõpus vurritanud. Muidu on juulikuus põhiline korjeaeg, aga mullu oli sel ajal vaid paar päikselist päeva ning saak jäi väikseks.”
Toodangu turustamiseks on OÜ Mõts ja Mesi katsetanud erinevaid kanaleid. Alguses üritati mett pakkuda ka kauplustele, nüüd müüakse seda põhiliselt laatadel ning tekkinud on ka kohalik klientuur.
“Kui enda jaoks võõrasse kohta tulime, oli algul ikka päris raske end siia n-ö sisse saada,” ütles Margus Reimand. “Algul oli järjest mitu head meeaastat ning proovisime oma toodanguga varustada kohalikke kauplusi. Tahtsin, et mesi oleks oma rahvale lihtsamini kättesaadav, keegi ei hakka ju poole kilo pärast mesilasse sõitma, ikka tahetakse seda osta poest. Sellest ärist ei tulnud aga midagi välja ning lõpuks pidin ülejäägid hulgi maha müüma. Praegu müün segu ja mett laatadel ning suurte linnade kaubanduskeskustes. Ka kohalikud inimesed käivad nüüd päris sageli ostmas.”
Lätlased ja soomlased saavad riigilt toetust
Pikaaegse mesinikukogemusega Margus Reimandile teeb muret ka mesindusturul valitsev ebavõrdsus. “Oleme naaberriikidega võrreldes ebavõrdsetes konkurentsitingimustes,” lausus ta. “Läti ja Soome mesinikud saavad riigilt toetust, lätlased näiteks kaheksateist ja soomlased kakskümmend viis eurot taru kohta. Eestisse tuleb seetõttu nii neist riikidest kui ka mujalt palju odavat mett sisse ning see solgib turgu. Eesti mesinikud saavad toetust vaid töövahendite muretsemiseks, toodangu puhul toetusi siin aga ei ole. Mesinikud saaksid ise hakkama, kui kõiki koheldaks võrdselt.”
Margus Reimandi sõnul on mesiniku peamisteks muredeks mesilaste haigused ja suurpõllumajandus, eriti teeb talle muret põllumeeste hoolimatus.
“Mesila jaoks kohta valides oleks muidugi parem, kui ümberringi põllumajandust ei oleks,” ütles ta. “Sellist kohta oleks aga väga raske leida, siis peaks juba täiesti pärapõrgus tegutsema.”
Mesilased hukkusid stressi tõttu
Margus Reimand on põllumajandustootjate hoolimatusega aastate jooksul korduvalt kokku puutunud. “Registrites on mesilasperede asukohad kirjas ning näiteks taimekahjurite tõrjel võiks põllumehed jälgida ka tuule suunda,” lausus ta. “Siin oli ka näiteks lutsernipõld mitu aastat valge ristikuga segi, lasti õitsema minna ning siis sõideti muljuriga üle. Mesilased ei lähe eest ära, neid sai seal ikka palju hukka. Kui sama lutsernipõldu aga ära lõpetada taheti, tõmmati valge ristiku õitsemise ajal põllule mürk peale.”
Margus Reimand on kogenud ka seda, kuidas mesilastele mõjub järsku tekkinud välised ärritajad. “Tarud olid ühes siinses kruusaaugus,” meenutas ta. “Mulle öeldi, et seal midagi ei toimu ning kevadel hakkasid ka mesilaspered ilusti kosuma. Ühel hetkel hakati aga tarudest saja meetri kaugusel kive purustama. Mesilastel järsku kõhud lahti, hakkasin kiirelt ravimeid otsima, aga kasu sellest midagi ei olnud ning kogu osakond hävis. Alles pärast kuulsin, et mesilased olid sellest tümpsumisest stressis.”
Reimandi sõnul on olukord õnneks natuke paranenud. “Möödunud aastal helistati mulle põllumajandusettevõttest ning küsiti, et millal me pritsida võime,” märkis ta. “Kõiki selliseid asju ei tohiks teha enne õhtut, siis mesilane enam ei lenda.”
MATI ALEV
