Ega tollal Werneris peakokana töötanud Merle seda ülemuse ütlemist just eriti südamesse küll ei võtnud. Isegi siis, kui restoran omanikku vahetas ja teed sealsete kaaslastega lahku läksid. Tõsisemalt hakkas ta asja üle järele mõtlema aga hoopis hiljem. “Olen kokku kuusteist aastat teistes firmades kokk olnud. Lõpuks sai sellest mõõt täis ja otsustasin ise endale ülemuseks hakata,” võtab Merle tagantjärele asja kokku.
Taluga tuleb veel pisut oodata
Praegu on Merle võtnud rendile Kuremaa ujula kohviku. Suvine hooaeg rohkete kokkutulekute ja pidudega, kus rahvast toita tuli, on möödas ja aega jääb rohkem üle. Leping kestab maikuu lõpuni. Kui suviste suuremate välimüükide ja toitlustamisega on peamiselt oma pere ja lähimate sugulaste abiga toime tuldud, siis Kuremaale palkab Merle tööjõudu lisaks. “Siin tahan kindlasti just kohalikele inimestele tööd pakkuda,” ütleb ta.
Firma interneti koduleheküljelt võib lugeda, et Laeva jõe kaldal Tabivere vallas asuv Kõnnujõe talu pakub võimalust firmadele suvepäevi ja mitmesuguseid suurüritusi ning kokkutulekuid korraldada, seda koos toitlustuse ja majutusega . Lisaks pakutakse toitlustusteenust üle Eesti nii välitingimustes kui ka siseruumides. Kuigi kohapeal talus on peetud juba mõned suvised klassikokkutulekud, läheb kompleksi täieliku valmissaamiseni veel pisut aega. Toitlustamist Eestimaa eri kohtades korraldatakse aga pidevalt. “Oli küll plaan juba möödunud suveks ehitustega valmis saada, aga toitlustusega ei teeni nii palju, kui ehituseks kulub. Järgmiseks suveks loodame küll juba asjaga ühele poole jõuda,” selgitab Merle.
Kõnnujõe on Merle abikaasa Raivo lapsepõlvekodu ning ehitusega tegelebki peamiselt tema nii pere praeguses elukohas Tabiveres kui Kõnnujõel. Kui oma firmaga alustati, loobus ta senisest rekkajuhi ametist ning koos asuti oma firma huvides tegutsema.
Hiiumaal pole veel olnud
Suvistel väljasõitudel tuleb abikaasa Raivol olla samuti ametis autojuhina, kaubatoojana jne. Suuremad poisid aitavad juba ka jäätist müüa. Merle vanemal tütrel Pille-Riinil on juba endal pere ja lapsed, noorem tütar Aire aga õpib ema jälgedes kokaks. Vanemad poisid Riivo ja Reigo käivad üks teises, teine esimeses klassis, kolme ja poole aastane pesamuna Mait on alles lasteaialaps. “Õnneks aitab vanaema poisse vaadata, muidu ei tuleks küll toime,” tunnistab Merle.
Möödunud suvi oli eriti tihedalt tööd täis. Kui nädala algus oli veel suhteliselt rahulik, siis nädalalõppudel oli see-eest tegemist rohkem kui küllalt. Laadad, suvepeod, laulupeoliste ja üle-eestilisest Maapäevast osavõtjate toitmine, sünnipäeva- ja pulmalaudade katmine. Käia tuli õige paljudes kohtades üle Eesti. “Seni olen peaaegu igal pool kokkamas käinud, ainult Hiiumaal ongi veel käimata,” räägib Merle. Mitmele poole on ka juba uuesti kutsutud. Kohtla-Järve kaevurite päeval sai tänavu juba teist aastat oldud. Sellesuvine laulupeoliste toitlustamine Põltsamaal oli samuti OÜ Kõnnujõe Talu hooleks ning praegu on teada, et järgmise suve oma on samuti. “Enamiku ajast vist peangi tuleval suvel Põltsamaal veetma, sest nad on mu juba ka veinipäeva pidustustele ka ära tellinud,” naerab Merle.
Hea töö reklaamib ennast ise
“Selle suve superpäev oli mul 14. juuli. Lubasin, et kui ma selle päeva üle elan, siis elan küll saja-aastaseks.” Algas see rockfestivaliga Nõval, samal ajal oli tarvis katta 85 inimesele pulmalaud Palamusel, seejärel toita 60 inimest Tabiveres, vahepeal jälle pulmalaud 90 inimesele ja siis pidi veel jätkuma niipalju jõudu, et õhtuks jõuda Otslavale, kus oli külaplatsil suur pidu Mait Maltisega ja rahvas suupoolist ootamas. “Polnudki hullu, elasin üle ja hätta ei jäänud,” ütleb Merle.
Mobiiltelefon ripub Merlel kaelas isegi siis, kui ta köögis toitu taldrikutele paneb. Et saaks laua- ja kaubatellimusi vastu võtta, kui vaja. “Ega see oma firma asi just kerge olegi, kõik see raamatupidamine ja selline, aga ma tean, mille eest vastutan. Aga ma olen kuri kokk, nõuan täpsust ja korda, kui mul praktikante või abilisi on. Ja enne, kui ma oma silmaga üle vaadanud ei ole, ühtegi lauda ei tehta.”
Merle teab, et enne, kui sinuga ja su firmaga arvestama hakatakse, peab kõvasti vaeva nägema ja ennast üles töötama. “Arvan, et üks aasta kulus mul eeltööle, et ennast tõestada. Nüüd on pakkumisi hakanud ise tulema.”
Samas tuleb tunnistada, et kokaamet pole kaugeltki kerge ei füüsiliselt ega tänapäeva nõudmiste poolest. “Aga kui kokaks õppinud inimene kurdab, et tal tööd ei ole, siis ta pole ka kokk. Olgu tal siis kui kõrge kategooria tahes, kui ta ei oska teha lihtsaid toite, mis oleksid ka maitsvad, siis pole sellest kõigest midagi kasu,” on ta kindel.
Rõõmus meel aitab
Merle on vahepeal proovinud pisut ka müüjatööd, aga ütleb, et pliidi juurde tõmbas ikka tagasi. Energilise inimesena ei taluks ta ka mingil juhul mistahes istumistööd. “Kui möödunud aastal ärikoolitusel käisin, siis veendusin, et kaheksa tundi paigal istuda oleks minu jaoks liig mis liig, ennem olen kaksteist tundi järjest kuuma pliidi juures.”
Füüsilist vastupidavust nõuab see amet aga kindlasti, kõnelemata sellest, et pead väga palju korraga jõudma. “Mulle pole elu andnud võimalust kunagi käega lüüa. Olen nooremana ka lüpsja olnud, loomi kasvatanud ja vene ajal Leningradi turu vahet käinud, et elus toime tulla. Tahtejõud aitab alati,” teab Merle, keda sõbrad ja tuttavad ikka rõõmsameelsena on harjunud nägema.
“Keegi ei taha ju ometi leti taga kurja ja koledat inimest näha,” on kokk ja firmaomanik veendunud. “Kõik on siin ülimalt tähtis ? toit, teenindus, puhtus ja suhtlemisoskus.”
VAIKE KÄOSAAR
