Miks sa sellel konkursil osalesid?
Meie koolis peavad kõik 11. klassi õpilased tegema uurimustöö. Algul plaanisin teha uurimuse teemal ?Naiselikkus ning mehelikkus 21. sajandil?, aga siis sai õpetaja kirja Eesti Seksuaaltervise Liidult, mis kutsus osalema uurimustööde konkursile. Otsustasime õpetaja, et võtan hoopis võistluse teema, milleks oli ?HIV, aids ja inimõigused?. Valida võis kolme teema vahel, aga see tundus kõige huvitavam. Põhimõtteliselt sidusin koolitöö ja võistluse.
Mida sa täpselt uurisid?
Peamiseks teemaks olid inimõigused. Uurisin eri allikatest, kuidas inimõigused toetavad aidsihaigeid ja HIV positiivseid inimesi. Tegelikult on neil ju samad õigused ja kohustused nagu teistel inimestel, nad ei ole õrnemad ega ka tugevamad. Viisin läbi küsitluse16-19- aastaste noorte seas ja uurisin, kas noored üldse teavad, mis HIV ja aids on. Selgus, et väga hästi ei tea. Üllatusena tuli see, et noored ei suhtugi HIV- positiivsetesse nii halvasti kui algul arvasin. Kuigi jah, seda ma ei tea, kuidas nad reaalses olukorras käituksid. Mingit distantsi nad ilmselt hoiaksid, aga suur osa ütles, et nemad ei näe üldse vahet.
Mingil määral puudutasin ka müüte, mis levivad seoses HIVi ja aidsiga. Kõige tuntumad müüdid on, et HIV ei levi oraalseksi kaudu, HIV on geyde haigus, HIV levib vaid narkomaanide seas ja et HIV ja aids on üks ja sama.
Koostasid ise küsimustiku. Kirjelda seda!
Koostasin 14 küsimust. Näiteks: Mis on HIV? Mis on aids? Kuidas HIV levib? Kuidas suhtud, kui sinu läheduses elab HIV-positiivne või aidsihaige? Kui küsimustikud välja jagasin, ütlesid paljud: ?Jälle see teema!?. HIVist ja aidsist räägitakse nii palju, et see tüütab noored ära, kuigi nad ise ei teagi, mis see tegelikult on.
Kas noored ei ole siis piisavalt informeeritud?
Ei. Ligi 40 protsenti teadsid, et HIV on viirus ja seda, mis põhjustab aidsi. Algmõisted ei ole selged.
Kuidas siis peaks noortele HIVist ja aidsist rääkima?
See, et räägitakse, et HIV on paha ja hoidke selle eest, ei aita. Kui noored ikkagi ei tea, mis HIV on ja kuidas see levib, ei ole taolisel lähenemisel kandepinda. Uurimused on näidanud, et kui noored ise räägivad oma eakaaslastega, toob see paremaid tulemusi. Noored peavad valehäbist lahti saama. HIVist ja aidsist tuleks rääkima hakata 12-13-aastastele noortele. Selles vanuses võtavad nad informatsiooni hästi vastu.
Milliste tulemusteni Sa oma töös jõudsid?
Kõige tähtsam järeldus on ikkagi see, et noortega peaks töötama väikestes gruppides. Suures grupis on paratamatult eakaaslasi, kes hakkavad naerma, kui näiteks õpetaja kondoomi pealepanekut õpetab.
Teine asi, mis selgus küsitlustest ja väärib märkimist, on see, et kui inimene on narkootikumide süstimise tagajärjel nakkuse saanud, siis on ka suhtumine temasse halvem, sest ta on ikkagi ise seda endale teinud.
Räägi ka konkursist.
Autasustamine toimus 5. mail Viimsi kultuurikeskuses. Seal kandsin oma töö ette, muidugi mitte täies mahus. Selleks, et aidsi ja HIViga seotud müüte purustada, esitasid noored üritusel mitmesuguseid kavasid. Kõige enam meeldis mulle kahe Hugo Treffneri Gümnaasiumi neiu etteaste, kes olid teemat ülihästi tabanud.
Mis sa arvad, kas koolis käsitletakse aidsi ja HI-viirusega seonduvat piisavalt?
Meil on aine nimega inimeseõpetus, kus seda teemat käsitletakse. Ka 11. klassi bioloogiatunnis räägitakse, kuidas kaitsta end suguhaiguste ja HIV eest. Kool võiks muidugi soodustada seda, et räägitaks rohkem.
1. detsembril toimub Jõgeval aidsipäev, mille korraldab maavalitsus. Seal räägib mõni HIV-positiivne inimene endast ja oma elust. Üritatakse tuua inimesi probleemile lähemale, et nad selle üle rohkem mõtleksid. Eelmisel aastal toimus selline üritus Mustvees.
Liis Rohtmets
