In memoriam
Aarne Hermlin (6. juuni 1940 Võru – 17. november 2007 Salo, Soome).
Lahkunud on Jõgeva maleajaloo säravaim nimi ? Aarne Hermlin. Nii nagu kunagi kustus malelaua taga legendaarne kuubalane Jose Raul Capablanca, nagu 2000. aastal suri Jyväskyläs malelaua taga Läti suurmeister Vladimir Bagirov, samuti lahkus meie seast Aarne Hermlin. Soomes, Salos mängitud põhjanaabrite klubide karikavõistlustel, keset mat?i,seiskus malemeistri süda. Võidu päris tema viimane vastane, Perttu Anttila. Kell malelaual käis edasi?
?Meenutan oma seitsmenda sünnipäeva hommikut, kui ärkasin laki lõhna peale. Teadsin täpselt, et isa oli lakkinud üle mulle kingituseks mõeldud malenupud. Need nupud on pidanud vastu senimaani ja ükskord saab need endale minu poeg,? rääkis Aarne mõned aastad tagasi.
Võrus sündinud Hermlin sirgus maletajaks Jõgeval, kuhu nende perekond 1948. aastal jõudis. Tuldi küüditamise hirmus. ?Mäletan väga hästi seda päeva, kui sõitsime lahtise veoautoga mööda Kingissepa tänavat. Täitsa küla tunne oli. Isa veel ütles, et ega me üle viie aasta siin ole,? on meenutanud Aarne. ?Aga olin kolm aastakümmet ja kodu ongi Jõgevale jäänud.?
Just siin, Jõgeval, rajas Aarne emakeeleõpetajast isa Kaarel tõsise malekeskkonna. Mõne aastaga hakkas Jõgevalt sirguma noori malemeistreid, kes end Eesti paremikku mängisid. Nende seas ka Kaarel Hermlini enda pojad Aarne ja Üllar. Jõgevast kujunes malekeskus, kes suutis linnavõistlusel jagu saada isegi Tallinnast. Väikelinna toodi esialgu Eesti noorte meistritiitleid, seejärel juba aurahasid Eesti meistrivõistlustelt, üleliidulistelt turniiridelt. Jõgevalased mahtusid Eesti koondisse.
Sellest põlvkonnast säras aga üle kõige Aarne Hermlin. Ainuke Jõgeva maletaja, kes tulnud Eesti meistriks. See juhtus 1968. aastal, mil male kuulus Eestis veel populaarsemate spordialade ritta.
1970-ndatel, mil Aarne ise maletajana parimates aastates oli, jätkas ta Jõgeval isa tööd, hakkas koolitama noori. Tulemused olid märkimisväärsed ning vahepeal juba veidi vajuma hakanud malebuum kasvas taas. Seni, kuni Hermlin vanem asus elama Tartusse. Aga ka sealt käis ta mõnda aega Jõgevale maletarkust jagama. Kuni malehuvi kaotanud Jõgeva jäi tagaplaanile.
Järgnenud ümberkorraldused elus muutsid ka male tähendust. 1990-ndate alguses võttis Aarne Hermlin suuna Soomele. Leidis toetust sealsetes klubides, käis õpetamas Soome noori ning mängis edukalt kaasa põhjanaabrite juures toimunud turniiridel. Elas Eesti ja Soome vahel. Nagu ta ise ütles, kõige enam Soome lahel.
Kui 1998. aastal sai käivitatud Jõgevalt sirgunud maletippude turniir Jõgeva AVRO, oli Aarne üks kuuest alustajast. Nüüd on sellest tippseltskonnast lahkunud pooled: Aarne Hermlin, Kusta Raudsepp ja Toivo Lukats.
Siis varsti käivitus taas Aarne treeneritöö Jõgeval. Väikese toetuse eest käis ta Jõgeval maletunde andmas ning sellest oli kasu. Vähemalt üks tema kasvandik sellest lainest ? Ants-Marten Prii ? on endast märku andnud.
Liidermängijana aitas Aarne kaasa spordiklubi Illi esiletõusule maleelus. Aarne töö toetajaid oli sõnades rohkem kui tegudes. Aga Aarne tegi seda tööd ikka, armastusest malemängu vastu, sest teisiti ta ei osanud.
Möödunud suvel mängiti viimast korda Jõgeva AVRO turniiri. Ka Aarne arvas, et aitab küll. Aastad lähevad ja las nüüd tulevad noored. Kuigi ega nad niisama ise ju ei teki.
Aarne pidi veel natuke Soome vahet käima. Reedeks oli ta kutsutud maletama Pühajärve turniirile, aga ta loobus. ?Kolmkümmend partiid kolme päevaga, ma suren sinna laua taha ära,? ütles Aarne enne viimast Soome sõitu turniiri peakorraldajale.
Ja sõitis taas üle lahe. Viimane partii Soomes jäi lõpule viimata, kell malelaual jäi tiksuma aega. Mida ilusamat võib üks malemeister soovida?
Tiit Lääne,
ajakiri Sporditäht
