#meieajakangelane ‒ abi küsimine on suurim vägitegu

10. juulil alanud kampaania #meieajakangelane eesmärk on anda perevägivalla ohvritele jõudu ja julgust abi küsida. Kampaaniaga soovitakse tõsta inimeste teadlikkust lähisuhtevägivallast, et abivajajaid ümbritseks mõistmine ja toetus. Kampaaniat korraldavad MTÜ naiste tugi- ja teabekeskus, sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja turundusagentuur Havas.


Kas me peame sellest tõesti jälle rääkima? „Kui paljusid perevägivalla probleem puudutab, ei oska me ikkagi öelda,“ ütles Jõgevamaa naiste tugikeskuse juhataja Astrid Maasing, kes usub, et see, mis välja on tulnud, on ikka veel ainult „jäämäe veepealne osa“. „See ei ole asi, millega kergelt lagedale tulla. Mõni ohver on kannatanud vägivalda 30 aastat, enne kui ta julgeb sellest rääkida,“ selgitas ta. Naiste varjupaikade liidu usaldustelefonile vastates kogesid tugikeskuste töötajad, et kui televisioonis või raadios seda numbrit põhjalikumalt tutvustati, suurenes kohe helistajate arv.

„Peale iga juttu ja teavitust on pöördujaid rohkem, see tähendab, et keegi on jälle julgust saanud,“ nentis ka Jõgevamaa sotsiaalkindlustusameti ohvriabispetsialist Rita Kaasik. „Seekordne kampaania on küll naistevastase vägivalla vastu, kuid peale maikuist Vooremaa artiklit, kus oli välja toodud, et teema puudutab ka mehi, pöördus meie poole mitu vanemat meest väga tõsiste lugudega,“ meenutas Kaasik. Jõudsimegi välja väiteni, et väidetavalt on 10 juhust ainult ühes kannatajaks mees. „Olen veendunud, et mehi, kes satuvad ohvriks on peidus rohkem ja neil on veel keerulisem sellest rääkida, aga kannatavaid naisi on kahjuks ikka enam,“ ütles ta.

Astrid Maasing julgustab naiste tugikeskuse poole pöörduma. „Naise jaoks, kes meie juurde pöördub, oleme nagu tööriistad. Nõustame teda, see võib võtta väga kaua aega, kuni ta hakkab mõistma ja uskuma, et vägivallast on väljapääs ja ta ei olegi kõiges süüdi. Et ta ei ole loll ja saamatu, oskamatu. Et ta julgeks oma pereringis (vanemad, õed-vennad, sugulased, sõbrad) hakata uuesti suhtlema, sest vägivaldne partner sageli on suutnud suhted läbi lõigata ja naine ongi üksi.

„Kuigi me oleme naiste tugikeskus, on meilt nõu küsinud mehedki ja me saame ka neil aidata abi leida,“ ütles Jõgevamaa naiste tugikeskuse juhataja.

Vägivalla eest pakku

Ohvrile tundub sageli, et tal ei ole vägivaldse partneri juurest kuhugi minna. „See on väga valus teema, sest niisuguseid sotsiaaleluruume, mida saaks ohvri pere üürida, ei ole. Korterid, mida pakutakse, on väga paljudele liiga kallid. Kui ei ole lähisugulasi, kes saaksid enda juurde võtta või odavat korterit, siis ongi keeruline. Omavalitsuste võimalused on minimaalsed.

Jõgevamaa naiste tugikeskuse alla kuulub kolm valda, aga abivajajaid võetakse vastu ka mujalt. On tuldud Tartust ja Harjumaalt, ning mujaltki. Sageli ei soovita oma harjumuspärasest keskkonnast abi küsida või jääda vägivallatseja lähedusse. Olukord, kui mõni vähe tuntum inimene hakkab korraga tööle käima sotsiaalkorterist, paistab ju välja. Ja turvakaalutlused ka muidugi, mõnel ongi väga tõsine hirm. Ja põhjusega, sest neid jälitamislugusid on meil ju küll.“

Astrid Maasing julgustab tugikeskuse poole pöörduma neid vägivallaohvreid, kes vajavad majutusteenust. „Tihti muutub olukord kodus nii vägivaldseks, et pere tuleb ise või politsei abiga majutusele. Kes on majutusel, need saavad igapäevast abi. Kasutada on kõik eluks vajalik, toit võimalusel tuleb osta endal. Toetame hädalist uue elukoha leidmisel.“

Saame pakkuda psühholoogi nõustamist kuni vajaduse äralangemiseni, sellel ei ole erilisi piiranguid. Mõni käib võib-olla aasta aktiivselt ja siis mõni kord kuus ning hiljem mõnel üksikul korral. Pakume ka juristi abi. Eriti läheb seda tarvis küsimustes, mis puudutavad lapse hooldusõigusi,“ rääkis Maasing.

Kuidas saab vägivaldne inimene, kelle suhtes on algatatud menetlus, ohvrile väita, et võtab temalt lapsed ära ja miks ohver seda usub? „Kui naine ongi juba vaimset vägivalda kannatanud, pole suutnud sellega toime tulla ja on lasknud psühhiaatril endale rahusteid kirjutada. Vägivallatseja väidab, et ohvrit peetakse hulluks, sest ta võtab ravimeid ja käib psühhiaatri juures ning ohver kardabki, et see nii on. Kuigi see näitab pigem, et ohver on adekvaatne ja tegeleb oma vaimse tervisega,“ selgitas Maasing.

Ka Rita Kaasik kinnitas, et seesugune hirm on paljudel naistel, ning põhjendas seda asjaoluga, et vägivallatseja on tavaliselt hea manipulaator. „Majanduslik vägivald on üks põhjus, miks naised kardavad, et mees võtab lapse. Meil näidatakse tobedaid seriaale, milles läheb laste äravõtmine kole kergelt. Päriselus see nii ei käi. Sageli tulebki minna kohtusse, see annab ka naisele kindluse. Kohtunikud on meil pädevad ja lähtuvad laste huvidest. On loodud kuvand, et kui lastekaitse üle läve astub, siis on laps läinud ‒ nii see kindlasti ei ole. Et last ära võtta, peavad lood olema ikka väga tõsised,“ julgustas Kaasik emasid.

Suhtumine peab muutuma

„Ühtepidi oleks tore, kui need arvud oleksid väikesed, ometi näitavad suuremad arvud seda, et inimesed julgevad pöörduda,“ nentis Rita Kaasik. „Inimesed on julgemad ka märkama, teada andma ja sekkuma. Vanasti oli ju suhtumine, et see on pere siseasi. Nüüd ei ole enam nii. Märkavad naabrid, kogukond, bussijuhid… Kui nähakse, et olukord ei ole õige või ei vasta märkaja käitumistavadele, antakse sellest teada,“ rõõmustas ta.

Ohvriabitöötaja loodab, et kunagi hiljem jääb vägivalda kindlasti vähemaks, sest märkamisele järgneb päris suur töö. Sellele reageerivad nii politsei, ohvriabi kui ka kohalik omavalitsus ja lastekaitse.

„Kui saab jaole väiksemale vägivallale, hoiab see ära järgmise korra. Me ei saa vaadata sel puhul ainult ohvri poolt, vaid ka vägivallatseja oma. Meie piirkonna politseinikud saavad väga hästi ka vägivallatsejatega suhtlemisega hakkama. Tihtilugu on seal päris suur mure taga, miks inimene nii käitub. Näiteks sõltuvushädad. Meile lähimad kohad, kus sel puhul abi saab, on Viljandi ja Tartu, kus inimene saab liituda „Kainem ja tervem Eesti“ programmiga, on AA programmid.

Kardan, et asjad lähevad hulluks sageli selle pärast, et hing on katki. Ma tõesti ei saa aru, miks peljatakse minna abi saama. Kui on põlv katki, või liigesed valusad, siis ju minnakse. Aga peaks minema ka siis, kui hing on katki. Kui on närvidega probleemid, et ei pea olukorrale vastu, tuleb ka minna arsti juurde, sealt saab abi!

Kuid oleme ikka realistid ‒ kui inimene ei taha, siis teda aidata ei saa,“ tunnistas Kaasik.

Turvaline vanaduspõlv

Tema kõige suurem mureteema on just eakatevastane vägivald, millest on alles hakatud rääkima. „Kõige sagedamini vanemad, kes elavad koos oma alkohoolikutest poegadega. Need on ääretult rasked lood. Need mehed jäävad oma emadele poegadeks, ükskõik, mida nad teevad, on oma tervise ära joonud, perest lahku läinud ja töövõimetud. Joovad oma pensioni maha ja siis ema oma ka. Kui raha otsas, läheb tüliks. Või lapselapsed, kes sõidavad pensionipäeval vanaema juurde, võtavad tal raha käest ära ja sõidavad minema. Vanainimene jääb väikese rahaga, alatoituvusse ja kannatama. Aga nad ei lähe seda kellelegi rääkima, sest need on nende lapsed või lapselapsed. Eakatevastast vägivalda on kõige raskem märgata ja aidata. Nad ei avalda seda, ja nad ei taha vägivallatseja karistamist. Seal on teatud sorti süütunne ‒ ise olen nad selliseks kasvatanud. See ei ole alati õige.

Kasvatusotsused tehti omal ajal siis käepärast olnud teadmiste valguses, arvestades seda, mida ühiskond sel ajal soosis ning ikkagi soovides lastele parimat. Sel juhul vaatame kohaliku omavalitsuse poole, kes võiks üles leida kasvõi mõne krapsakama sugulase. Niisugused eakad kipuvad endale osakssaavat ülekohut varjama nii institutsioonide, kes võiksid aidata kui ka sugulaste eest.

Aga kõige olulisem on pidev märkuandmine, et käitumine, kus oma probleeme ei lahendata muidu, kui kellelegi liiga tehes, ei ole aktsepteeritav. See peab olema pidev ja pikaajaline protsess. Pidevalt tilkuv vesi kulutab ju ka kivi sisse augu,“ arvas Rita Kaasik.

 

Info:

Sotsiaalkindlustusameti lasteabi telefon 116 111

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi tasuta kriisitelefon 116 006

Jõgeva politseimaja, Suur 1, Jõgeva, Rita Kaasik     Rita.Kaasik@sotsiaalkindlustusamet.ee

MTÜ Jõgevamaa Naiste Tugikeskus Tel. 5860 0170, jogevamaanaistetugikeskus@gmail.com

www.palunabi.ee

Naiste tugikeskuses on ohvrite abistamiseks kasutatavad meetmed:

*ohvrile tasuta;

*põhinevad naistevastase vägivalla ja perevägivalla soolise aspekti mõistmisel ning keskenduvad naisohvri (edaspidi ohver) inimõigustele ning turvalisusele;

*põhinevad integreeritud lähenemisel, mis arvestab ohvrite, vägivallatsejate ja laste omavahelisi suhteid ning nende suhete laiemat sotsiaalset konteksti;

*seavad eesmärgiks taasohvristamise ärahoidmise;

*seavad eesmärgiks vägivalla ohvrite jõustamise (võimestamise) ja majandusliku iseseisvuse;

*võimaldavad vajadusel erinevate tugiteenuste pakkumise ühes ja samas kohas;

*arvestavad haavatavate isikute, sealhulgas lapsohvrite spetsiifilisi vajadusi ja lapse õiguste kaitset.

Teenuse osutamisel juhindub teenuse osutaja: Ohvriabi seadusest, Sotsiaalhoolekande seadusest ja Eesti sotsiaalteenuste kvaliteedijuhisest.

 

Jõgeva piirkonnavanem Jana Õim:

„Kui võrrelda selle aasta esimest poolt mullu sama perioodiga, siis sel aastal on politseile lähisuhtevägivallast eelmise aastaga võrreldes teada antud rohkem. Kriminaalmenetlus on alustatud pea iga kolmanda juhtumi puhul ja võrreldes eelmise aasta sama perioodiga on kasvanud ka alustatud kriminaalmenetluste arv. Sellele on kaasa aidanud probleemi laiem teadvustamine.

Järjest rohkem annavad meile neist juhtumeist teada kõrvalseisjad. Inimesed on hakanud mõistma, et vägivald ei ole kellegi eraasi ega üksikisiku probleem või mure. Järjest enam levib arusaam, et igaüks saab astuda samme selleks, et ühiskonnas tervikuna oleks vägivalda vähem.

Jõgevamaal anti lähisuhtevägivallast 2018. aastal teada 279 korral, neist 66 korral alustati kriminaalmenetlust. Möödunud aastal oli Jõgevamaal lähisuhte vägivallajuhtumites kannatanuid ühtekokku 51, enim vanuses 41–50 eluaastat. Menetlusi, kus kannatanuks oli laps, oli 2018. aastal 15. Lapsed olid osalised aga ligi pooltes (31) alustatud kriminaalmenetluste juhtumites ‒ nad ei pruukinud olla konkreetselt füüsilise vägivalla ohvrid, aga nägid seda kas pealt või olid samal ajal kodus.

Augusti alguseks oli Jõgevamaal politseile lähisuhtevägivallast teada antud juba 197 korral, neist 33 juhul on alustatud kriminaalmenetlus. Menetlusi, kus kannatanuks oli laps, on sel aastal Jõgevamaal alustatud viis. Lapsed on olnud selgi aastal osalised pea pooltes (11) alustatud kriminaalmenetluste juhtumites. Nad ei pruukinud olla konkreetselt füüsilise vägivalla ohvrid, aga nägid seda pealt või olid samal ajal kodus.

Lastele, kes on näinud või kogenud vägivalda, tuleb ametkondadel pöörata erilist tähelepanu, sest neist võivad tulevikus suure tõenäosusega saada ise vägivalla ohvrid või vägivallatsejad. Neile tuleb abi ja tuge pakkuda võimalikult kiiresti. Samuti ei tohi ära unustada vägivallatsejat – ka temaga tuleb tegeleda, sest temagi vajab abi. Eesmärk ei ole, et kõik vägivallatsejad saaksid kriminaalkaristuse. Oluline on leida lahendusi, et elu saaks jätkuda vägivallavabalt.

Järjest enam ohvreid on nõus oma andmete edastamisega ohvriabile. Sel aastal on nõusoleku andnud 81 kannatanut, mullu sama ajaga 45 kannatanut. Needki pered, kes ohvriabi ei soovi, ei jää politsei edaspidisest toest ja abist ilma.

Olulisim on, et abi jõuaks iga abivajajani. Saab pöörduda nii ohvriabi, naiste tugikeskuste, sotsiaal- või lastekaitsetöötaja või politsei poole.“

 

Statistika:

*Möödunud aastal anti politseile lähisuhtevägivallast ligi 15 000 korral ja neist juhtumeist veerandi puhul alustati kriminaalmenetlus. 2018. aastal registreerisime 4060 kuritegu, mis on viiendiku võrra rohkem kui neid oli 2017. aastal.

*2019. aastal on lähisuhtevägivallast teada antud ligi 9500 korral, millest 2633 juhul on alustatud kriminaalmenetlus. Menetlusi on võrreldes möödunud aasta sama ajaga alustatud rohkem.

*Politsei saab Eestis iga päev keskmiselt 30 lähisuhtevägivalla väljakutset

*Lähisuhtevägivalla kutsetele sõidavad politseinikud enim nädalavahetuseti ja õhtusel ajal

*Vägivald koduseinte vahel suureneb pühade ajal, mis veedetakse sageli koos alkoholiga

*Kolmandikul juhtudest on lähisuhtevägivalla pealtnägijaks või ohvriks laps

*Tüüpiline lähisuhtevägivalla toimepanija on 30–49-aastane põhi- või kesk(eri)haridusega mees

*Tüüpiline ohver aga 30–49-aastane keskharidusega naine

*Üle poolte juhtumite puhul on vägivallatseja joobes

 

Kuidas sekkuda?

*Kuuldes näiteks kõrvalkorterist kisa, sõimu või appihüüdeid või nähes vägivalla kasutamist, helista hädaabinumbril 112.

*Vägivallatseja võib rünnata ka kõrvalist isikut, seega ei pruugi olla mõistlik minna ise tüli lahendama.

*Kui puutud ohvriga kokku, räägi temaga. Julgusta otsima abi ja pöörduma politseisse, ohvriabisse, naiste tugikeskusesse või arsti poole, et fikseerida füüsilise vägivalla tagajärjed.

*Ära anna hinnanguid, aita leida kontakt ja abi.

 

Jõgevamaa tänavustest juhtumitest

Ühel juulikuu ööl helistas alaealine laps naabrile ning andis teada, et tema vanemad kaklevad. Viivitamata andis naaber pakilise info politseile edasi ning loetud minutite pärast saabus sündmuskohale politseipatrull. Kohapeal tuvastas politsei, et korteris viibib neli alaealist last, kelle ema ja isa ühise alkoholi tarvitamise käigus laste silme all tülli pöörasid. Ühiselt napsu võtnud vanemate tüli oli kasvanud sedavõrd ägedaks, et pereisa lõi vaidluse käigus ema. Meedikud andsid naisele esmaabi ning politsei viis mehe arestikambrisse kainenema. Lapsed vanemate kähmluses viga ei saanud. Juhtunu üksikasjade selgitamiseks alustati kriminaalmenetlust.

 

Juunikuu lõpus helistas teismeline tütarlaps häirekeskusele ning rääkis, et isa lõi tüli käigus ema. Teatele reageerisid nii politseinikud kui ka meedikud. Kohapeal selgus, et ühiselt garaažis alkoholi tarvitanud vanematel tekkis erimeelsus ning ägeda vaidluse käigus lõi mees mitu korda oma naist. Meedikud andsid naisele esmaabi kohapeal. Agressiivne mees viidi arestikambrisse kainenema. Peres sirguvad lapsed viga ei saanud. Juhtunu üksikasjade selgitamiseks alustas politsei kriminaalmenetlust.

 

Maikuus laekus politseile teade, et ühel õhtupoolikul läksid omavahel tülli keskealised elukaaslased. Politseinikud selgitasid kohapeal, et ühise alkoholi tarvitamise ajal olid kuuekümnendates eluaastates naine ja mees omavahel riidu läinud nii, et mees viskas naist joogiklaasiga vastu nägu. Naine sai viga ning meedikud andsid talle esmaabi kohapeal. Joobes mehe viisid politseinikud arestimajja kainenema. Juhtunu üksikasju selgitab politsei kriminaaluurimises.

 

Aprillikuus ärritus alkoholi tarvitanud vanaisa oma lapselapse peale ning nõudis neiu käest tema mobiiltelefoni. Kui lapselaps selle andmisest keeldus ning oma tuppa läks, järgnes vihane vanaisa lapselapsele ning haaras tema käest ja õlast sedavõrd tugevalt, et põhjustas lapsele valu. Telefoni vanaisal enda kätte saada ei õnnestunud ning ta läks ära oma tuppa magama. Kohe noor neiu juhtunust kellelegi rääkida ei julgenud, ent mõne aja möödudes võttis ta julguse kokku, kirjutas politseisse ning palus abi. Juhtunu üksikasju asus politsei selgitama kriminaalmenetluses.

 

Jaanuarikuus puhkes tüli kahe venna vahel, kellest üks ründas teist noaga nii, et kannatanu vajas meedikute abi. Tema vigastus polnud õnneks tõsine ning mees sai peale esmaabi koju jääda. Politseinike saabudes olid joobes keskealised vennad juba rahunenud, sõbrunenud ning läksid ära magama. Juhtunu üksikasju selgitas politsei kriminaaluurimises.

ANDRA KIRNA

blog comments powered by Disqus