Kas eelmise nädala kahel ööl toimunud sündmused peaksid mind või meid panema seda seisukohta, seda veendumust muutma? Ei.
Eelmise nädala kahel ööl aset leidnud märatsemine ja lõhkumine tänavatel andsid meile valusalt terava teadmise sellest, et siinsamas, meie kõrval elab väike hulk inimesi, kes ei oska või taha meie ühist riiki hoida. Aga nendele masendavatele ja ängistust tekitanud öödele järgnenud päevad on andnud ka kindlustunde, et meie maast hoolivaid inimesi, kes andsid öiste laamendajate barbaarsustele üheselt hukkamõistva hinnangu, on väga palju.
Need on inimesed, kes sõltumata oma rahvusest armastavad Eestit ja kes peavad tähtsaks, et meie elu läheks siin edasi just nii ja selles suunas, kuhu ta viimased 16 aastat läinud on. Need on inimesed, kelle jaoks sõltumata nende rahvusest on Eesti ainus ja oma, kelle jaoks Eesti tulevik võrdub nende endi ja nende laste tulevikuga. Neid inimesi ? nii eesti kui vene keelt kõnelevaid ? on absoluutne enamus.
Ainumõeldav samm
Ma olen viimase aasta jooksul vastanud väga mitmel korral küsimustele, mis puudutasid olukorda Tõnismäel ja milles taheti teada, millal pingete allikaks kujunenud monument juba ükskord ümber paigutatakse. Olen rääkinud ka sellest, et Tõnismäel seisnud pronkssõduril ei olnud ühest tähendust.
Kui üks südalinna kõige käidavamas kohas asuv monument sümboliseeris ühtede jaoks okupante ja küüditajaid, teiste jaoks langenute mälestust ja leina, kolmandate jaoks nostalgiat kadunud totalitaarriigi järele, siis ei saanud olla tegu ühiskonda liitva monumendiga.
Nii, nagu olen varemgi korduvalt kinnitanud ? poliitiliste provokatsioonide keskmeks kujunenud monumendi paigutamine sobivamasse kohta oli muutunud riigi julgeoleku seisukohast ainumõeldavaks sammuks.
Ma tean, et paljud tahaksid küsida, et kas seda pidi tegema just nüüd? Kas ei oleks pidanud veel ootama ? aasta või paar? Ma kinnitan teile ? pikk venitamine ei olnud võimalik ja oleks võinud kaasa tuua tagajärjed, mille kõrval eelmise nädala öised sündmused oleksid tõenäoliselt paistnud süütu hullamisena.
Tõsi, nii nagu ma teie ees ka varem kinnitanud olen ? valitsuse soov oli esmalt viia lõpule säilmete väljakaevamine ja alles seejärel monument koos sobiva tseremooniaga uude asukohta ümber paigutada. 26. aprilli öösel Tallinnas puhkenud vandaalitsemiste laine, kurjategijate rünnakud Eesti elanike turvalisuse ja vara vastu ei jätnud aga kokku tulnud kriisikomisjonile ja erakorralise istungi pidanud valitsusele teist võimalust. Vägivaldsete konfliktide ärahoidmiseks pidi valitsus tegutsema otsustavalt ja kiirelt. Pidi tegutsema kohe.
Monument teisaldati varahommikul, pärast linna laastanud kurjategijate märatsemise vaibumist.
Oma uues asukohas on pronksist monument juba lühikese aja jooksul sadade inimeste poolt omaks võetud. ?Ilus,? võttis olukorra uues asukohas kokku üks vene keelt kõnelev proua. Ilmselt ongi tema lihtne reaktsioon kõige sobivam, iseloomustamaks nende inimeste arvamust, kelle jaoks on tõesti tähtis monument ise, mitte seda ettekäändena kasutades märatsemine või riigikukutamisele õhutamine.
Kuidas edasi?
Mis hakkab toimuma edasi?
Kõigepealt ? meie kõigi tänu peab kuuluma inimestele, kes nendel närvilistel öödel aitasid abivajajaid. Meie tänu kuulub politseile, kiirabitöötajatele, arstidele, päästeteenistujatele. Meie tänu kuulub ka neile, kes teevad kõik, et kurjategijad saaksid karistuse ? õiguskaitseorganitele.
Aga ma tänan ka neid lihtsaid inimesi, kes tulid appi rüüstamise tagajärgi likvideerima.
Mul püsib silme ees pilt poeomanikust, kes rääkis pisarsilmi, kuidas täiesti võõrad inimesed tõid tema poodi tagasi segipekstud naaberpoe põrandalt leitud hinnalist kaupa. Küllap oli see varastel märatsemisehoos juba järgmises poes taskust maha kukkunud.
Ma tahan tänada ka kõiki meie välisriikidest sõpru, kes on meile nendel päevadel toetust avaldanud ja ka reaalset abi pakkunud. Nende hulgas on olnud nii meie kõige lähemad lõuna- ja ülemerenaabrid kui ka suur hulk teisi Euroopa Liidu liikmeid, nii NATO partnereid kui nendesse organisatsioonidesse mittekuuluvaid riike. Teadmine, et meil on palju toetajaid, loeb palju. Me hindame seda kõrgelt.
Rahulikult möödunud volbriöö ei pruugi paraku veel tähendada, et provokatsioonid pingete ja konfliktide tekitamiseks on lõplikult kadunud. Ei ole. Küllap toovad lähipäevad hulgaliselt eksitavat valeinformatsiooni, mille eesmärk on vaid üks ? puhuda lõkkele viha. Küllap leidub provokatiivselt käitujaid. Leidub erinevaid üleskutseid erinevateks aktsioonideks. Me peame selleks kõigeks valmis olema. Me peame sellest kõigest üle olema.
Meie kõigi ? nii lapsevanemate, kooliõpetajate, sõjaveteranide kui vabadusvõitlejate ? huvi on, et kinnimakstud provokaatorid ja kurjategijad ei rikuks langenute mälestuse austamist ja meie kõigi, eriti aga meie laste ja lastelaste tulevikku euroopalikus ja armsas Eestis.
Kutsun üles mälestama II maailmasõjas langenuid 8. mail ja tähistama Euroopa päeva 9. mail euroopalikul moel. Väärikalt ja rahumeelselt. Nii, nagu Eestile ikka omane on olnud.
Lõpetuseks tahan aga parafraseerida president Lennart Meri.
“Ühel riigil ei saa olla kahte tulevikku, mis seisavad, seljad vastakuti.?
Me kõik peame aru saama, mõistma ja aktsepteerima, et meie riigis elab erineva minevikutaustaga inimesi. Aga meie tulevik on ühine. Siin meie ühises riigis. Eestis.
See on see, mille nimel me peame töötama. Riigikogu, valitsus ja rahvas. Üheskoos.
(Kõnest Riigikogu ees 2. mail 2007)ANDRUS ANSIP,
Eesti Vabariigi peaminister
