Meie lipu heiskamine lipupäevadel peaks olema igale kodanikule üllas üritus. Kahjuks võisime hiljuti iseseisvuspäevalgi näha lippe lehvimas näiteks Jõgeva linnas vaid osal majadel. Kas nende majade valdajail pole lippe või unustati need heisata, jäägu igaühe südametunnistusele. Paljude majade küljes, kus lipp ei lehvinud, olid küll olemas lipuvarda hoidjad. Kas jäänukid punalippude ajast? Lipud puudusid isegi mitmel ettevõttel ja ühe erastatud suurfirma kohalikul esinduselgi – Jõgeva raudteejaamal.
Riigilipu kasutamise kord on kehtestatud valitsuse määrusega 1993. aasta 11. juunist ja seda on viiel korral muudetud, viimati 2000. aastal.
14 riigilipu heiskamise päeva aastas
Määrused on kättesaadavad internetis. Kahjuks paljud neid sealt aga ei otsi ja paljudel polegi selleks võimalust. Seepärast tundubki, et mitmed ei tea sedagi, millistel päevadel, mis kellaajal ja kuidas tuleb riigilipp heisata ja langetada.
Lugegem siis seda koos vastava määruse tekstist. Riigilipu heiskamise päevad on järgmised:
1. jaanuar ? uusaasta
2. veebruar ? Tartu rahulepingu aastapäev
16. veebruar ? Leedu Vabariigi iseseisvuspäev
24.veebruar ? iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev
14. märts ? emakeelepäev
1. mai ? kevadpüha
maikuu teine pühapäev ? emadepäev
14. juuni ? leinapäev (lipud heisatakse leinalipuna)
23.juuni ? võidupüha
24. juuni ? jaanipäev
20. august ?taasiseseisvumispäev
novembrikuu teine pühapäev ? isadepäev
16. november ? taassünnipäev
18. november ?Läti Vabariigi väljakuulutamise päev.
Valitsus võib välja kuulutada ka teisi lipupäevi, samuti võidakse lipud heisata maavanema korraldusel ja sellest teatatakse. Riigilippu võib heisata avalikel üritustel. Samuti võib iga kodanik heisata meie riigilipu oma kodumajal siis, kui seal tähistatakse perekondlikke sündmusi (juubelid, pulmad, matused) või on muud temale olulised tähtpäevad. On vaja meeles pidada vaid lipu heiskamise nõudeid ja kellaaegu.
Kellaajad teadmata
Et lipupäevad on märgitud ka kalendreis, siis peaksime neid teadma. Kahjuks on palju teadmatust aga ka lipu heiskamise korra ja kellaaegade suhtes. On levinud arusaam, et lipp heisatakse alati päikesetõusul. See ei kehti aga isegi Pika Hermanni torni kohta. Seal heisatakse lipp küll iga päev päikesetõusul, kuid mitte varem kui kell 7.00 ja langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00.
Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, Riigikohtu, maavalitsuste ja kohaliku omavalitsuse hooneil lehvib lipp alaliselt.
Kõigi teiste asutuste hoonetel ja elamutel heisatakse riigilipp 1. maist kuni 30. septembrini (kaasa arvatud) kell 8.00 ja 1. oktoobrist kuni 30. aprillini (kaasa arvatud) kell 9.00 ja langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00, kui valitsus või maavanem ei ole andnud erikorraldusi.
Riigilippu jaaniööl ei langetata. Riigilipu suurus peab vastama kehtestatud normaalsuurusele, mis on 105 x 165 cm. Mastilipu suurus sõltub masti kõrgusest, kuid normaalsuurusega lipu puhul on masti kõrgus 6 meetrit.
Lipu alumine serv 3 meetrit maapinnast
Seinalipuvarda pikkus on ligikaudu kolm korda suurem lipu laiusest, seega peaks varda pikkus olema umbes 3 meetrit ja lipukanga alumine serv maapinnast peab jääma vähemalt kolme meetri kõrgusele.
Leinalipu heiskamisel kinnitatakse lipuvarda ülemisse otsa 50 kuni 100 millimeetri laiune must lint, mille mõlemad otsad ulatuvad lipu laiust pidi kuni lipukanga alumise servani, või heisatakse lipp poolde lipumasti nii, et lipu alumine äär on masti keskel.
Austada tuleb aga ka kulunud, pleekinud või katkist, so kasutamiskõlbmatuks muutunud lippu, see kuulub hävitamisele sündsal viisil, on öeldud määruses.
Meile võivad teatud poliitikud ja nende teod meeldida või mitte, me võime mitte rahul olla valitsuse tegevusega, kuid me ei tohi unustada, et seda rahulolematust ei saa üle kanda meie riigilipule. Pigem peaksime oskama leida põhjuse meis enestes, miks me ei osanud valida meid esindama selliseid poliitikuid, kes sinna saamise propagandaks ei ole kulutanud miljoneid, ei ole kasutanud häälipüüdvaid «peibutusparte» ega demonstreerinud oma portreid majakõrgustel hiigelpiltidel. Võib-olla me ei käinud valimaski, miks me siis nuriseme?
Ka siis, kui oleme Euroopa Liidu liikmed, võime laulda : «Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga…», sest see lipp on eesti rahva 120-aastane sümbol, mille üle peame uhkust tundma.
Endel Grauberg, tavakodanik
