Kui ma aastail 1970-1973 elasin Alatskivil, kus mu abikaasa Aili kohalikus keskkoolis saksa keelt õpetas, kuulsin jutukalt ja energiliselt vene keele õpetajalt Malle Purjelt, et tal on kaks venda: vanem elavat USAs ja noorem, kaua poissmehepõlve pidanud, kuid siis juba abielus, Kanadas. Kui 2011. aastal ilmus Eerik Purje raamat “Kuldse aja kaksikud”, teadsin kohe, kes on autor.
Peatselt jõudsid lugejaini tema “Hingenälg” (2013) ja “Elukanga karmid mustrid” (2014). Kõik raamatud on avaldanud kirjastus Argo.
Olin tuttav Purje kahe esimese raamatuga, kui ilmus Rein Taagepera (1933) teine mälestusteos “Mare ja mina” (2014), mille alguses avastasin Erich Purje, skaudijuhi nime Saksamaa põgenikelaagris.
Pidin juba hakkama raamatu autorit noomima, et ta ei tea oma õpetaja eesnime. Kuid “Kuldse aja kaksikuid” uuesti kätte võttes selgus, et pärast Saksamaalt Austraaliasse ümberasumist oli Erichist ehk kõnekeelsest Eerist saanud ametlikult Eerik.
Hankisin siis Malle Purjelt vend Eeriku välkposti aadressi ning panin teele kirja, millele tuli vastus veel samal päeval. Järgnenud kirjavahetusest ja ülalnimetatud raamatuist saadud andmeile tuginedes püüan järgnevas valgustada selle Kodavere kihelkonnas sündinud ja noormeheks sirgunud kirjamehe elukäiku ja loomingut.
Kuldsel ajal kodus ja koolis
Eerik Purje on pärit Kõnnu külast. Eestis on mitu Kõnnu küla, kuid tema koduküla asus Tartumaal Peipsi järve lähedal, Koosa ja Varnja küla vahel. Nõukogude ajal arvati Kõnnu Vanaussaia küla juurde.
Keset Kõnnu küla seisis laudadega vooderdatud laastukatusega popsitare. See oli tema väiksemat kasvu ja leebe iseloomuga isa Gustavi (1890–1971) kodu. Isaisa Peeter olnud elukutselt kangur ja rahvuselt lätlane, kelle algset perekonnanime Pūcite hakati saksapäraselt kirjutama Puhtsit. Nimede eestistamise ajal muudeti see 1935. aastal Purjeks, kuid eesnimed jäid endiseks. Isa oli sepp, kuid pidas ka mesilasi ning armastas mängida omatehtud kannelt. Tugeva kondiga range ja töökas ema Armilde (neiuna Tamm, 1900–1972) oli aga osav kangakuduja.
Perekonda sündisid pojad Albert (1922–2009) ja Erich (14. veebruaril 1927), hiljem ka tütred Marta (1934) ja Malle (1942). Suur vend oli väikesõsara sündimise ajal juba sõjakeerises ning peagi jõudis sinna ka noorem vend, kes ise arvas, et oli lapsena koer poiss ja valmistas vanemaile rohkem peavalu kui ülejäänud kolm kokku.
Juba viieaastaselt sai temast aga kõva laulumees, kes hiljem paguluses omandas ka kõrgema muusikalise hariduse. Endast üheksa kuud nooremale naabripoisile Evald Oderile ongi Eerik Purje pühendanud oma esimese elulooraamatu.
Kõnnu lähedal asuvad vene külad Varnja ja Kasepää. Sealsete venelastega saadi hästi läbi, venelaste püütud ahvenad, kiisad ja latikad rikastasid oluliselt eestlaste toidulauda. Venelased olid ka head ahjumeistrid. Märgin siinkohal, et Kolkjas, kolmandas suures Peipsi-äärses vene külas töötas kuni Saksa aja lõpuni poemüüjana mu vanuselt teine lell Heinrich.
Erichi – kõnekeelselt Eeri – koolitee algas kaheksa-aastaselt. Sellises vanuses pidi kooli minema ka sõjajärgses Eesti NSVs, alles kevadel 1946 kehtestatud Nõukogude Venemaa seaduse järgi algas koolikohustus seitsmeaastaselt. Kuigi Varnja kool oli kilomeetri võrra lähemal, pandi poiss Koosa kooli. Et ta oskas juba lugeda, kirjutada ja rehkendada, sai ta kohe teise klassi.
Lemmikaineteks kujunesid eesti keel ja matemaatika. Vähem huvitasid maateadus ja ajalugu, kõige vähem aga joonistamine ja tööõpetus. Võõrkeeled oleksid huvitanud, kuid neid siis õppekavas polnud. Koolis väljendas ta end kirjalikult paremini kui suuliselt (nii, nagu siinkirjutajagi). Õpetaja Enn Jurak tellis Koosa kooli juhatajaks saades mandoliinid ja asutas orkestri. Eerist sai kõva mängumees. Koolis valitses isamaaline vaim. Enamik õpilasi hakkas noorkotkaiks ja kodutütardeks.
Kooliajal juhtus verine sündmus Peipsi jääl, kus nõukogulased mõrvasid 8. veebruaril 1938 Nina kordoni piirivalvurid Artur Pungase ja Voldemar Kaio ning nende küüdimehe Vassili Eva.
Et sõber Evald tundis küüdimeest isiklikult, tekitas kuritegu poistele ning loomulikult kõigile selle kandi inimestele sügavat meelepaha. Koosa aleviku koolilapsed ja koolijuhataja Enn Jurak tervitasid matuserongkäiku spaleeris. Poiste käed kiskusid vägisi rusikaisse.
Kooli lõpetas Eeri kevadel 1940 “keskpäraste hinnetega”, nagu ta on oma “Kuldse aja” elulooraamatus kirjutanud. Minu täpsustavale järelepärimisele, kas ta ikka oli koer poiss ning missugune see keskpärane tunnistus välja nägi, vastas ta nii: “Koer poiss olin jah, st ülemeelik, mitte pahatahtlik ega kuritegelik. Ega see tunnistus tõesti ülemäära halb ei olnud, ainult rahuldavaid oli rohkem sees, kui mulle omane. Harilikult oli neli ehk hää minu jaoks kehv number.”
Võõrvõimude all
Pärast kooli lootis isa kasvatada poisist endale järglase sepikotta. Vanem vend Albert töötas juba Vorbuse mõisas sõjaministeeriumi hobusekasvanduses. Suvel 1940 tulid uued kommunistlikud valitsejad ning 30 hektari suuruste talude omanikud kuulutati kulakuiks. “Uuele korrale silmapilgutajaid külas eriti ei leidunud,” on nenditud Purje elulooraamatus. Uute võimumeeste räige usuvastasuse tõttu ei leidnud nad erilist poolehoidu ka vene külades. Uutest lauludest meeldis kuni suveni 1941 “Katjuša”. Internatsionaali lauldes põrutasid koolipoisid: “Nüüd üles, keda Stalin rõhub ja politrukid tapavad.”
Viimasel kooliaastal oli Eeri korteris alevirätsepa onu Eedi peres. Kuid et inimelu ei maksnud kommunistidele midagi, tapsid hävituspataljonlased suvel 1941 endise kaitseliitlase Eedi koos naise ja selle kahe vennaga. Tapeti ka Võrumaalt sisse rännanud Rummu Jaani üks poegadest, kes oli Tulike jõesillal jalgrattakummi parandamas. Talu, kus Eeri karjas käis, puistati läbi, kuid seal piirduti vaid ähvardamiste ja hirmutamistega, mille osaliselt põhjustas karjapoisi ristsõnalembus. Nimelt olid ristsõna lahendused Eeri ruudulises vihikus äratanud kahtlust Eestisse saadetud “kirjaoskamatuse likvideerijais”, kuid neil polnud enam aega vihiku omanikku sihikule võtta. Kui siis jõudsid kohale veel hiljuti põlisvaenlasiks peetud sakslased, võeti nad vastu vabastajaina. Alles mõne aja pärast hakati neid kriitilisema pilguga vaatama.
“Meie rahva valdav enamik valis sel saatuslikul suvel oma peavaenlaseks venelase,” kirjutab autor. Veel enne Saksa võimu kehtestamist loodi metsavendluse loomuliku jätkuna Omakaitse. Tabatud kohale jäänud punase aasta võimumehed anti üle sakslastele. Mõni neist aga astus Saksa sõjaväkke ja pääses niiviisi karistusest.
Eeri vanem vend Albert sattus töökompanii Todt kaudu politseipataljoni. Kui sakslased kuulutasid välja mobilisatsiooni, siis ei kehtinud see Peipsi-äärsete venelaste kohta, küll aga hõlmas sisemaal elanud venelasi. Viimaseid oli astunud ka Omakaitsesse.
Et saksa ajal olid vene külad jäänud sepata, pidi neid teenindama Eeri isa. Nii oli nende peres Saksa ajal ohtrasti kala. Vangi võeti hulgaliselt metsadesse jäänud vene sõdureid, kellest osa pandi ajutiselt tööle taludesse. “Neid ei vihanud keegi, neid ei valvanud keegi,” märgib elulooraamatu autor. Saksa ajal sai poest teatud tarbeid ainult osturaamatuga, kuhu kõik ostud sisse kanti.
Varnjas paiknes väike Saksa sõjaväeüksus. Sõja ajal oli tantsimine ametlikult keelatud, kuid et rahvatantse ja ringmänge lubati, kuulutati kõik tantsud, ka argentiina tango, rahvatantsudeks. Eeri käis suviti riigimetsas karjas ning võttis mõnikord ette jalgrattasõidu Tartusse. Kord käis ta Varnja pasunakooriga mootorpaadiga surnuaiapühal Piirissaarel, kus oli kaks vene ja üks eesti küla. Eestlasil oli oma laulukoor ja väike seltsimaja.
Saksa ajal loodi Noorkotkaste asemele noorsooliikumine nimega Eesti Noored, mille eesotsas olid skaudi- ja gaidijuhid. Eeri sõitis jalgrattaga Alatskivile ja pani oma nime kirja. Tema noorteüksus paiknes Koosal. Kevadel 1943 sõitis Eeri kohalike noorte esindajana rongiga tuletõrjekursustele Tallinna. Kahenädalane kursus tundus huvitavana: kuulati loenguid ja tehti praktilist drilli. Treeningul käidi Irus lossivaremeid “kustutamas”. Pärast kursust saadeti kangas vormiriide õmblemiseks.
Eeri “kaksikvend” Evald aga tegi Poolas läbi sõjalis-sportliku õppelaagri, kus tuli võistelda saksa poistega, keda nad võitsid. Samal aastal hukkus kodukandi Omakaitse juht Truusa võitluses Vene langevarjuritega ning Kargaja raba kohal tulistati alla Vene hävitaja.
Eeri ja Evald astusid Omakaitsesse, kuhu kuulusid ka nende isad. Sügisel 1943 astus Eeri Tihemetsa metsatehnikumi. Et algas koolipõli Tihemetsas, ei osalenud ta Omakaitse haaranguis. Õppetöö Pärnumaal Tihemetsas algas 18. oktoobril 1943 ja lõppes 30. juunil 1944. Sealt sai Eeri metsavahi tunnistuse.
Sõjateel keerulistes oludes
Kui ta suvel 1944 Tihemetsast koju jõudis, oli olukord rindel juba ärev, sest vaenlane kippus üle Peipsi. Ka Eeril tuli Omakaitse koosseisus olla rindel Kavastu all. Siis värvati augustis 1927. aastal sündinud poisid Saksa lennuväe abiteenistusse. Nende poiste saatusest on kirjutatud mitu koguteost, millest ühe (“Igavesti noored”, Tallinn 1992) kaasautor on Eerik Purje. Teine autor on Heldur Põdersoo.
Lennuväe abiteenistusse värvatud kolmest tuhandest noorukist sattus umbes tuhat pärast sõda läände. Saksa aladele jõudnud poisid koondati esmalt Sudeedimaa linna Chebi, mis tollal kandis Egeri nime. Sealt suunati nad treeninglaagreisse Wismaris, Greifswaldis ja Jenas. Väljaõppe järel liideti poisid 1. Eesti tagavararügemendiga Taanis ja saadeti sõja lõppjärgus idarindele, kuha nad aga ei jõudnud. Selle asemel õnnestus neil anda end lääneliitlastele vangi. Sügisel 1945 viidi nad Belgia Zedelgemi sõjavangilaagrisse. Märtsis 1946 vabastati noormehed vangilaagrist ja toimetati Saksamaale Westfaleni Borghorsti põgenikelaagrisse, kust hiljem rännati edasi mitmesse riiki.
Põgenikelaagris Saksamaal
10. märtsi hilisõhtul 1946 jõudis Eeri rongiga Borghorsti jaama. Koos viie kaaslasega sattus ta elama eramajja, kus olid üles seatud kahekordsed magamisnarid. Ta sai ühenduse Tšehhi põrgus hukkunuks peetud vanema venna Albertiga ja vend tuli varsti teda külastama. Nad asusid koos rongile ja jõudsid pärast ööpäevast loksumist 19. aprillil 1946 Hanausse. Sealne põgenikelaager asus Maini-äärsest Frankfurdist paarkümmend kilomeetrit ida pool.
Hanau laagris anti eestikeelset kooliõpetust, seal ühines Erich Purje skaudisalga ja segakooriga. Sellest ajast mäletaski teda Rein Taagepera. Koos teistega käis Purje Hanaus 1946. aastal ka leeris. Lisaks õppis ta laagri muusikakoolis viiulimängu. Kokku veetis ta Hanau laagris kolm aastat. Hanaus elades õnnestus tal kord teha päevane reis mööda Reini jõge – sõita Wiesbadenist Kieli ja tagasi. Aastail 1946–1949 õppis ta Hanau eesti gümnaasiumis.
Kanada asemel Austraaliasse
Väljarändamiskatse Kanadasse ebaõnnetus Eeri liiga kõrge haridustaseme ja kleenukese kehaehituse tõttu. Kanada vajas siis tema enda väljenduse kohaselt “gorilla kehaga” metsatöölisi ja muu lihtsa töö tegijaid. Veebruaris 1949 sai ta end siiski sokutada Austraaliasse rändajate hulka. Rongiga sõideti Itaaliasse, kus Napoli sadamas asuti laevale. Esimene peatus oli Port Saidis, kus aga maale ei lubatud, järgmisena peatuti Colombos Tseilonil (Sri Lankal).
Merereis lõppes Melbourne’is, kust sisserändajad sõidutati rongiga Bonegilla läbikäigulaagrisse, mis asus Victoria osariigis. Bonegilla laagris tuli ümberasujail õppida inglise keele kohalikku varianti. Sisserändajad olid kohustatud tegema kaks aastat lihttööd, mingit enesetäiendamist polnud ette nähtud.
Saksapärase eesnime Erichi Eerikuks muutnud Purjel õnnestus siiski astuda 1951. aastal muusikateooria alal Melbourne’i kuninglikku konservatooriumi ning see lõpetada litsentsiaadina. Elanud Melbourne’is, juhatas ta seal lisaks segakoorile nii sega- kui ka meeskvartetti. Peale selle oli ta muusikatoimkonna juhataja ja kooride üldjuht Austraalia Eesti päevadel 1952–53.
Melbourne’ist käis ta mõnel korral ka Sydneys ja Adelaide’is ning tegi lennureisi Launcestoni Tasmaanias. Austraalias elades õnnestus tal ühendust saada kodumaal elavate vanemate ja õdedega. Saanud Austraalia kodakondsuse, otsustas Eerik Purje sügisel 1957 elama asuda Kanadasse, kus tal oli ees palju sõpru ja tuttavaid.
Lõpuks ikka Kanadas
Lennanud Melbourne’ist Sydneysse, algas tal kolm nädalat kestnud merereis. Peatused tehti Uus-Meremaal, Fidžil ja Honolulus Hawaiil. Niiske ja ebatervisliku kliimaga Fidži tundus talle siis tõelise paradiisina ning Honolulu botaanikaaed väga eksootilisena. Maabunud Kanada läänerannikul Vancouveris, sõitis Eerik rongiga läbi lumise Kaljumäestiku ja preeria ning jõudis 31. oktoobril 1957 Torontosse. Külastanud seejärel USAs Archboldis elanud venna Alberti peret, õnnestus tal ennast Kanadas sisse seada ja saada tööd kindlustuse alal, kuigi tööturg tollal eriti soodus polnud.
Muusikaalased harrastused tõid ta kord külaskäigule Euroopasse. Nimelt sooritas Toronto Eesti meeskoor 1964. aastal kontsertreisi Helsingisse, Stockholmi, Göteborgi, Stuttgarti, Pariisi ja Londonisse. Põgusad vahepeatused olid Kopenhaagenis, Heidelbergis ja mujal.
Kümme aastat pärast Põhja-Ameerikasse jõudmist sai Eerik Purjest Kanada kodanik, abielumees ja varsti (1973) tütre Merikese isa, hiljem kahekordne vanaisa. Tema abikaasa Ilme-Tiiu on sündinud 1937. aastal Rakveres. Huvitav on, et Eerik ise käänab tütre nime: Merike, Merike, Meriket. Põhjenduseks toob ta selle, et lõpp –ke ei ole deminutiiv, vaid osa nimest.
Sügisel 1988 kutsus Eerik endale viieks nädalaks külla õed Marta ja Malle. Pärast Eesti vabanemist on ta käinud kolmel korral kodumaal. Esimene kuuajaline külaskäik leidis aset 1993. aastal.
Elust Kanadas pole Eerik Purje seni tahtnud raamatut kirjutada. Muidu on ta seal olnud väga tegus: juhtinud koore ja ansambleid Torontos ja Hamiltonis ning loonud koori- ja meeleolulaule. Enne eelpool märgitud proosateoste kirjutamist on ta teinud kaastööd mitmele koguteosele, avaldanud Torontos luulekogud “Loojangueelsed laulud” (1994), “Jää truuks” (1997) ning “Muuseas ja möödaminnes” (2001), samuti satiiriliste palade ja vestete kogumiku “Igal Mihklil oma oinapäev” (1999). Eestis on ilmunud luulekogu “Tunglaid ja teri” (Kentaur 2005). Varjunimede Välgu-Mihkli ja Kargu Karla all on Eerik Purje avaldanud ajakirjanduses ligikaudu 600 vestet. Alates aastast 2003 on ta pidevalt teinud ilukirjanduslikku kaastööd Torontos ilmuvale ajalehele Eesti Elu, olles samal ajal ka lehe reportertoimetaja. Tema lugusid on ilmunud ka New Yorgi lehes Vaba Eesti Sõna.
Eerik Purje on saanud Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitluse Keskuse 3. järgu teeneteristi (1998) ja Kanada eestlaste teenetemärgi (2006).
Praegu elab Eerik Purje Toronto naaberlinnas Mississaugas, kuid tema hingele on loodus ikka jäänud lähedaseks. Ta on jutustanud: “Olen eluaeg olnud seenehull. Pidasime Kanadas umbes paarkümmend aastat 100-aakrilist suvitustalu. Mets oli punapuravikke ja kukeseeni täis. Muide, ka ühel Eesti reisil veetsin kaks päeva ühes suvitustalus Ida-Virumaa tihnikus, kus polnud kuulda ainsatki tsivilisatsiooni heli. See oli IDÜLL!”
Veel viimaseist raamatuist
Pärast omaelulooraamatu ilmumist asus Eerik Purje usutlema saatusekaaslasi, tehes seejuures üllatava avastuse: mida silmapaistmatum inimene, seda ehedamad on mälestused ning paeluvam saatuslugu. Lugusid kuulates ja kirja pannes keskendus ta esmalt rahuaegseile nooruspäevile. Teiseks huvitas teda okupatsioonide ja sõja mõju. Mõnda puudutas see valusamalt kui teist, kuid riivamata ei jätnud kedagi. 2013. aastal ilmunud “Hingenälg” peegeldas 18 kunagise pagulase lugu.
Eelmisel (2014.) aastal ilmunud raamatu “Elukanga karmid mustrid” alguses on autori sissejuhatav peatükk Kes karmistas mustrid, millele järgneb 18 lugu teistest, kusjuures mõnes neist jutustatakse mitmest inimesest. Need on aastail 1920–1937 sündinud mehed ja naised. Erinevalt eelmisest raamatust, tõi kirjanik sisse kolm kunagist pagulast, kes Eesti uuel iseseisvusajal siirdusid kodumaale. Samas raamatus on jutustatud ka paarist inimesest, kes jäid saatuslikul 1944. aastal kodumaale.
Mu koduraamatukogu riiuleil on eesti ja maailmakirjandust koguseliselt enam-vähem võrdselt. Sooviksin väga, et seal oleks veel teisigi Eerik Purje ilukirjanduslikult töödeldud eesti inimeste elukäike, mis kõik kokku moodustavad ju Eesti loo. Selliseil teoseil on meie kultuuriloos aegumatu väärtus.
OTT KURS
