27. juulil avatakse Londonis XXX olümpiamängud. Jõgevamaa sportlastest võistleb seal jalgratturite grupisõidus Riho Mandri. Üks meie mees sõidab sinna tööd tegema. See on Luua Metsanduskooli metsaülem ja olümpiakategooria maadluskohtunik Peep Arold.
Olümpiamatile vilistama pääsemise lootused oli Aroldil ka enne 2004. aasta Ateena ja 2008. aasta Pekingi olümpiamänge, ent siis need paraku luhtusid. Kui aga Rahvusvaheline Maadlusliit (FILA) avalikustas Londoni olümpiamängude maadlusturniiril õigust mõistva 57 kohtuniku nimed, siis seisis nende hulgas ka Peep Aroldi oma. Ametlik teade tuli tänavu mais, mitteametlikest allikatest oli Peep enda olümpiakohtunike brigaadi arvamisest kuulnud mõnevõrra varem.
“Mul endal kippus vahepeal lootus olümpiale pääseda juba kaduma,” tunnistas Peep Arold. “Nüüd aga võin öelda, et elu unistus on peaaegu täitunud. Peaaegu sellepärast, et alati võib ju midagi vahele tulla, mis olümpiasõidu ära rikub.”
Maadluskohtunikuna on Peep Arold tegutsenud 1989. aasta novembrist ehk umbes poole oma elust. Tema tegevmaadleja karjäärile tõmbas kriipsu peale 23-aastasena võistlustel saadud vigastus. Et maadlejate ringis välja kujunenud sõpruskonnast mitte eemale jääda, otsustas ta kohtunikuks hakata. Esimest korda kohtunikuna võistlustele minnes pidi ta oma seniselt treenerilt Jakob Proovelilt püksid jalga laenama, sest tal endal valgeid pükse polnud, toonaste reeglite järgi tuli kohtunikul aga kanda just selliseid.
Omas elemendis
Kui olümpiamängude maadlusturniiri kogemus Peep Aroldil veel puudub, siis maailma ja Euroopa meistrivõistlustel on ta 23-aastase kohtunikukarjääri jooksul korduvalt tegutsenud. Lisaks veel maailma karikavõistlustel, olümpia valikturniiridel ning mitmesugustel muudel suurematel ja väiksematel võistlustel. Nii, nagu kohtunikud matil olevate maadlejate iga liigutust jälgivad, nii jälgitakse suurematel võistlustel tegelikult neidki. Seda teevad FILA vaatlejad, kes annavad kohtunike tööle ka hinnangu. Olümpiakohtunike brigaadi arvamine näitab, et Peep Aroldi tööd on senini kõrgelt hinnatud.
Küsimusele, missugused omadused teevad inimesest hea spordikohtuniku, vastas Peep Arold, et tuleb perfektselt tunda võistlusmäärustikku ning suuta kiiresti ja õigesti otsustada. Samas pole neist omadustest kasu, kui võistlejad kohtunikku ja tema otsuseid ei respekteeri.
“Mõne kohtuniku asemel võiks mati kõrvale vabalt topise panna,” ütles Peep Arold kriitiliselt. Ta ise naudib kohtunikuna matil olemist, sest tunneb end seal täielikult omas elemendis olevat. Loomulikult kaasnevad olulisemate võistlustega, eriti tiitlivõistlustega suhteliselt suured pinged, ent neist tuleb osata üle olla.
Kohtunikurollis endale emotsioonide ülekeemist mõistagi lubada ei saa. Peep Arold lülitab emotsioonid välja ka siis, kui spordivõistlusi lihtsalt niisama vaatab. Ühele poolele kaasa elamise asemel on tema arust palju huvitavam jälgida kohtunike tööd.
“Kui maadluskohtunikul tuleb jälgida nelja kätt, nelja jalga ja kaht pead, siis näiteks jalgpallikohtunik peab jälgima tervelt 44 kätt,
Päev algab jalgpalliga
Londonis peab ta olema 1. augustil ehk neli päeva enne olümpiamängude maadlusturniiri algust. Turniirieelseid vabu päevi loodab ta kasutada Londoniga tutvumiseks ning võib-olla ka mõne teise ala võistluste jälgimiseks. Hea meel on tal selle üle, et 12. augustil toimuva olümpiamängude lõputseremoonia ajaks on reserveeritud tribüünikohad ka maadluskohtunikele.
“Üks asi on osta endale pilet olümpiamängudele ja siis neid vaatama minna, hoopis teine asi on aga kaasa lüüa mängude n-ö köögipoolel,” ütles Peep Arold ja lisas, et Londonis on maadluskohtunike elu selle võrra lihtsam, et puudub vajadus arvestada n-ö koduseinte toetusega: Suurbritannias maadlust kui spordiala sisuliselt ei eksisteeri. Eesti maadlejatest võistlevad Londonis teatavasti Heiki Nabi ja Ardo Arusaar. Võimalus, et Peep Arold nende matšidele kohtunikuks satuks, on FILA reeglitega täielikult välistatud.
Kui sportlased elavad olümpiamängude ajal olümpiakülas, siis kohtunikud majutatakse mujale. Maadluskohtunikud hakkavad elama näiteks sama ala võistluspaiga, Londoni näitustekeskuse lähedal.
“Maadluskohtunikel on kombeks suurvõistluste ajal igal hommikul “äratuseks” üks väike jalgpallimäng teha ja Londoniski on meil selle tarvis plats juba välja valitud,” ütles Peep Arold.
Rahvusvahelisel võistluskarussellil kaasa tegevad maadluskohtunikud ongi üldjuhul omavahel head sõbrad, kes võimaluse korral üksteisel külaski käivad. Laia ilma nägemise ja eri kultuuridest pärit inimestega suhtlemise ning sel moel oma maailmapildi rikastamise võimalus ongi justkui tasuks kohtunikutöö tegemisele kulutatud aja (üldjuhul ohverdatakse selle heaks puhkused ja puhkepäevad) eest. Rahalist tasu maadluskohtunikud aga ei saagi. Neil makstakse kinni ainult sõidud, akrediteeringud ja toiduraha. Jalgpalli-, korvpalli- ja tennisekohtunikud elavad Aroldi sõnul palju paremini, sest neil aladel liigub tänu suuremale meediahuvile palju rohkem raha.
“Olen väga tänulik oma abikaasale ja neljale lapsele, kes minu kohtunikuametist tingitud pikki kodust eemalviibimisi on talunud, ning kõigile, kes on mind käegalöömishetkedel innustanud kohtunikuametis jätkama. Erilise tänuga mõtlen aasta tagasi meie hulgast lahkunud spordimehele ja ühiskonnategelasele Ants Pajule, kes ise ei visanud kunagi püssi põõsasse, kui midagi tähtsat veel tegemata oli, ega lasknud seda teha ka minul.”
RIINA MÄGI
