5-10 aastasele mõeldud lasteajakirja mudel on tegelikult üsna klassikaline. Palju pilte ja küllalt vähe teksti. Kvaliteetsed fotod ja kunstnike originaalillustratsioonid. Nüüdisaegsed lasetejutud ja luuletused. Intervjuud laste jaoks oluliste persoonidega. Naljad, koomiksid, ristsõnad. Laste silmaringi avardavad lood. Ja muidugi laste eneste looming.
Oma käega tehtud raamat loetakse läbi
Jõudumööda olen püüdnud Tähekeses osutada ka uutele headele lasteraamatutele ja videotele. Minu ideeks on, et nendest kirjutavad lapsed ise. Loomulikult tutvustab Täheke ka eesti lasteautoreid nende loomingut avaldades. Ja mitte ainult seda ? püüame lapsi aktiivselt tegutsema panna. Näiteks hakkavad alates septembrist ajakirja vahel ilmuma lisaleheküljed, millest laps ise võib väikese raamatu meisterdada. Ja esimene raamat sisaldab populaarsest telesaatest tuntud Buratino ja tema sõprade laule. Neid toredaid laule laulab juba niikuinii pool Eestimaad.
Septembrikuu Tähekese saavad kingiks kõik eesti lapsed, kes 1. septembril esimesse klassi lähevad. No ma arvan küll, et laps, kes on endale ise oma käega raamatu teinud, selle ka läbi loeb!
Mulle isiklikult tundub, et laste lugemisharjumus areneb suuresti tänu sellele, milline on teda ümbritsev keskkond. Kord kuulsin pealt jutuajamist, kus kaks toredat mammit omavahel üht meeskolleegi ülistasid. ?Mõtle, kui tore vanaisa ta on! Loeb igal õhtul lapselapsele raamatust ette!? Kui õhtune lapsele ettelugemine on tõesti muutunud selliseks imeasjaks, mis kohe erilist kiitmist tasub, siis pole ime, et laps raamatuid ise lugeda ei taha. Kui koju tellitakse Kroonika, siis ta loeb Kroonikat. Kui koju käivad Täheke ja Hea Laps, siis loeb ta neid ajakirju.
Raamatuid saab soetada ka ?kamba peale?
Sageli kurdetakse, et raamat on kallis. On küll kallis. Ja ilmselt jääbki kalliks, sest Eesti on väike maa. Sellegipoolest võib hea tahtmise korral siiski üht-teist muretseda. On ju lõppude lõpuks olemas nii raamatukogud kui ka antikvariaadid. Suurtes raamatupoodides tehakse suuri allahindlusi mitu korda aastas. Lõpuks saab asju soetada ka ?kamba peale.? Ega raamat pole ometi külmkapp, mis igaühel peab oma olema. Kogu küsimus on vist ikkagi kättevõtmises, nagu ikka ja alati.
Väga palju oleneb ka oskusest leida õige raamat. Eriti poiste puhul on olemas probleem ? kuna lugemaõhutajateks on enamasti naised, siis nemad teevad ka valiku enda elukogemusest lähtuvalt. Ent tänapäeva poisi maitse võib olla teistsugune, talle lihtsalt meeldivad teistmoodi asjad.
Niikuniii seisame silmitsi asjaoluga, et tänane lugejate põlvkond on välja praakinud suure hulga teoseid, mida omal ajal sai loetud suure naudinguga. Verne?i, Cooperi või Stevensoni seikluslugude asemele on tulnud Harry Potter ja Kääbik. Kuid samas on väga palju raamatuid, mida siiski saab üheskoos nautida ? alustades Astrid Lindgeni Pipi ja Karlssoniga ja lõpetades Aino Perviku Kunksmoori ja Paulaga. Need raamatud on väärt, et neid ikka ja jälle kätte võtta.
Selles mõttes on vana, hea ja äraproovitud asi ka Täheke. See ajakiri on kuulunud meie kõikide lapsepõlve juurde. Täiskasvanud eestlase esimene reaktsioon, kui ta midagi Tähekesest kuuleb, on: ?Oi, Täheke! Ikka veel ilmub!? Ja siis, ajakirja kätte võttes: ?Ta on ikka samasugune nagu siis. Ei ole üldse muutunud!?
Ega olegi. Ja miks peakski? Kas pole turvaline vahel mõelda, et selles kiires ja korratus elus, mida viimasel ajal elame, on ka midagi jäävat? Täheke on ilmunud juba pea 45 aastat ja kavatseb ilmuda ka edaspidi. Et ka uue aja eesti lastel oleks oma ajakiri, mille potsatamist postkasti pikisilmi oodata. Noh, nagu meiegi omal ajal.
Sel laupäeval, 21. augustil osaleb Täheke aga Võtikvere raamtuküla peol. Loodetavasti saame sealt juurde palju sõpru. Kohtumiseni Võtikveres!
Ilona Martson, Tähekese peatoimetaja
