Põltsamaa on Ave Nahkuri lapsepõlvelinn, kust ta teismelisena ära Tallinnasse kolis. Pealinnas asus ta õppima tollase Tallinna 46. Keskkooli ehk praeguse Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiklassi. Pärast keskkooli proovis sisse saada kunstiinstituuti, aga ei mahtunud karmist konkursisõelast läbi. Ent kümme aastat tööd kunstikombinaadi ARS portselanimaalijana andsid see-eest kõva praktika. Naljakaid loomi ja külaeitesid, kes nüüd tema piltidel oma kummalisi asju ajavad, hakkaski Ave Nahkur kõigepealt tassidele maalima. Aastat viis tagasi laskis ta oma “patenttegelased” ahtast tassipinnast oluliselt suuremale mängumaale toimetama. Naivistlikus stiilis külaelustseenidega maalidele hakkas kunstnik ise rohmakaid männipuust raame meisterdama. Neile maalib ta pildi temaatikaga sobivaid motiive ning kirjutab ka pildi allkirja. Viimane on sageli just see täpp “i” peal, mis asjad paika paneb.
Põltsamaa väljapanekus on näiteks pildid sellest, kuidas “Meie küla eided pesid saunas ühe vana kere puhtaks” või kuidas “Meie küla eided tulid metsa Mutionu peole” või kuidas “Meie küla eided leidsid küla tagant põllult ühe täitsa korras jõuluvana” jne.
Prototüüpe pole
Kuigi Ave Nahkur on päris pikalt maal elanud ? vahepeal Saaremaal ja nüüd Harjumaal Anija vallas Raudoja külas ? ei ole “meie küla eitedel” kunstniku sõnul kindlaid prototüüpe, vaid nad on üldistatud kujud, kelles ehk törtsuke ka kilplaslikke jooni, ent kes üldiselt enda, oma elu, loodusjõudude ja ilmakorraga päris hästi hakkama saavad ? nagu eesti eided ikka on saanud. Vaatamata lopsakatele kehavormidele on eided väga dünaamilised. Ja rätik on neil peas isegi saunas.
Peale eitede-sarja piltide võib Põltsamaal näha väiksemaformaadilisi lauajuppidele maalitud loomapilte. Nende puhul on allkirjad vaat et veelgi olulisemad, sest ütlevad välja asju, mida pildil enamasti näha pole. Näiteks pildil “Jänes, kes armastab moosi purkidesse ajada” on ainult jänes, aga moosipurke mitte. Ning pildil “Rebane, kes tegeleb oma metsa müümisega” on ainult rebane, aga metsa mitte. See tekitab omamoodi kummastava tunde ja kahtluse, kas see, mis looma (sealjuures väga inimliku olemisega looma) kohta räägitakse, on ikka üldse tõsi või on see lihtsalt meediamull. Ja see, et “kana, kelle mehel on Mersu” on ikkagi ainult kana ja mitte midagi enamat, saab ka pilti vaadates hästi selgeks. Veel saab Põltsamaa kunstipublik näha papitükkidele maalitud kaarte, mille peategelane jänes tobedavõitu kli?eelauseid (“Meie issi on väga osav!”, “Kust sina küll selle paueri võtad?” jne) illustreerima on pandud.
Ave Nahkuri sõnul saavadki tema pildid sageli alguse kusagilt kõrva jäänud tobedatest kildudest. Või millestki päevakajalisest (nagu Põltsamaal väljas olev “Meie küla eided ootavad emapalka”).
“Mingit sügavat mõtet ma oma piltidesse panna pole üritanud. Aga kui keegi tahab, võib ta seda sealt ju otsida ? äkki leiabki,” ütles Ave Nahkur telefoniusutluses.
Lähevad kaubaks
Kunstnikuna on ta üpris viljakas. Ja oma produktsiooni mahamüümisega tal probleeme pole: need lähevad hästi kaubaks nii Tallinnas La Galerie Passage’is, Otepääl Lammas Galeriis, Ave enda kodus, vanas Raudoja kõrtsihoones tegutsevas avatud ateljees kui ka interneti vahendusel. Küsimusele, missugused need inimesed on, kes tema maale ostavad, vastas Ave, et niipalju kui tema teab, on need toredad ja stambivaba mõtlemisega inimesed. Nõmedikke nende hulgas eriti polevat. Allakirjutanu arvamuse, et Ave pildid lähevad peale eelkõige eestlastele, kes allkirju mõistavad ja “täie raha eest” naerda saavad, kummutas kunstnik kohe.
“Kõigepealt hakkasid neid ostma hoopis välismaalased. Alles nüüd, mil eestlasedki jõukamaks on saanud, on hakanud suurem osa pilte kodumaale jääma. Ma arvan, et tekstid võiksid ka suahiilikeelsed olla, lahedad külaelupildid meeldiksid rahvale ikka,” ütles kunstnik.
Kui tavaliselt korraldab Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis näitusi Põltsamaa Kunstiselts, siis Ave Nahkuri tööde “maaletoojaks” on hoopis Kamari Haridusselts.
“Meie, Kamari “eided” tundsime Ave Nakuri pilte vaadates suurt äratundmisrõõmu ja tahtsime seepärast neid ka teistele näidata. Üksnes oma küla rahvale olnuks neid patt hoida, seepärast tõime need Põltsamaale: siin saab neist rõõmu suurem hulk vaatajaid,” ütles Liia Lust Kamari Haridusseltsist.
Rõõmu oma linnast võrsunud kunstniku vaimukate taieste üle saavad põltsamaalased tunda 2. aprillini.
RIINA MÄGI
