ETV ja ER on meie elu nii iseenesestmõistetav osa, et inimestele, kes pole nende kanalite tegevusega nii või teisiti seotud, võib teema ehk vähetähtis tunduda.
Mis seal siis ikka juhtuda saab, alati on need kanalid ju olemas olnud, räägitagu mida tahes… Ja miks rahvusringhäälingu seaduseelnõu põhimõtteline heakskiitmine valitsuses on toonud ajakirjandusse nii palju pahameeleavaldusi?
Sõltumatus väheneks
Tegelikkuses on asi nii, et see seaduseelnõu, kui ta sellisel kujul seaduseks saaks ja meie elu määrama hakkaks, puudutaks meid kõiki ? meie õigust saada oma riigi elust objektiivset ja tasakaalustatud informatsiooni. Protestihääled pole tõusnud ju rahvusringhäälingu seaduseelnõu vastu tervikuna, vaid just ja eelkõige selle osa vastu eelnõus, kus soovitakse muuta täna kehtivas seaduses seisvaid põhimõtteid, mille alusel moodustatakse üks avalik-õigusliku ringhäälingu oluline regulaator ? ringhäälingunõukogu. Praegu kehtiva ringhäälinguseaduse kohaselt kuulub nõukogusse üheksa liiget (viis liiget Riigikogust ja neli erialaeksperti). Riigikokku kuuluvad inimesed töötavad nõukogus valimistest valimisteni, eksperdid viis aastat.
Äsja valitsuse arutelu läbinud eelnõu kohaselt moodustataks ringhäälingunõukogu edaspidi aga tervikuna poliitikutest ja veel proportsionaalsel põhimõttel s.o enamus liikmeid koalitsioonist ja vähemus opositsioonist. Selline teguviis vähendaks oluliselt ringhäälingu sõltumatust riigist.
Ringhäälinguseaduse kohaselt on Eesti Raadiol ja Eesti Televisioonil õigus Eesti riigi seadustest kinni pidades vabalt otsustada oma saadete ja programmide sisu üle.
Nõukogu ülesanne on jälgida tasakaalustatuse põhimõtet neis programmides.
Kuidas teeks seda nõukogu, mille sees pole arvamuste tasakaalu uue seaduseelnõu kohaselt ette nähtudki?
Ringhäälinguküsimuste arutamisel Riigikogus on mõned parlamendisaadikud ilmutanud erakordset kitsarinnalisust ja soovimatust meediaküsimusi mõista; põhimõttelisest jutust ei tule enamasti midagi välja, otsekohe asutakse kritiseerima üht või teist konkreetset saadet, milles esitatud arvamused kellelegi isiklikult ei meeldinud või siis sarjama seda või teist saatejuhti, kelle sõnad kedagi on puudutanud. Mitmed riigiametnikud ja Riigikogu liikmed nimetavad Eesti Televisiooni täiesti iseenesestmõistetavalt riigitelevisiooniks, väljendades sel kombel oma soovunelmat, mida nad nüüd uue seaduseelnõuga üritavad tegelikkuseks muuta.
Keegi ei tea täna täpselt öelda, millised on Eesti järgmised valitsuskoalitsioonid, aga rahvale, kes 15 aastat on vabas riigis elanud ja edukalt Euroopasse astunud, ei saa olla vastuvõetav, et tema enda, see on maksumaksja raha eest tahetakse hakata mõjutama ja kujundama tema arvamusi
vastavalt valitsevate erakondade soovidele. Avalik-õigusliku ringhäälingu üks peatunnus on pakkuda paljusid arvamusi, teha seda tasakaalustatult, et vaatajad- kuulajad saaksid ise oma seisukoha kujundada.
Nagu Venemaal või nagu Euroopas?
Ühepoolse info näiteid pole vaja kaugelt otsida. Kõigilt Eestis kättesaadavatelt Venemaa telekanalitelt vaatavad meile vastu uudistesaated, kus reeglina vaid kaks peategelast: president Putin ja tema partei Ühtne Venemaa. Äsja kuulsime uudist, et Venemaa valitsus lõpetas Ameerika Hääle ja Vabaduse Raadio saadete transleerimise Vene raadiojaamades. Hiljuti peatati Venemaal kodanikuühenduste tegevus.
6. juulil kommenteerisid BBC ajakirjanikud sügava hämmeldusega Vladimir Putini väidet, mille ta esitas on-line intervjuus Lääne telekanalitele: president kinnitas, et Venemaa läheb demokraatia teed, aga see olevat teistsugune, ainult Venemaale omane demokraatia.
Euroopa seisukoht on: avalik-õiguslik televisioon ja raadio on demokraatia põhikomponendid ja olulised kultuurikandjad ? seda on kinnitanud nii Euroopa Nõukogu kui ka teised rahvusvahelised organisatsioonid.
Enamuses Euroopa riikides on valitsused vähemasti formaalselt üles näidanud valmidust võimaldada ringhäälinguregulaatoritele sõltumatust. Eestiski suudab ringhäälingunõukogu oma ülesandeid edukalt täita vaid vabana otsesest poliitilisest survest.
Muidugi on nn üleminekuriike, kus valitsused on nõukogu tegevusse üsna jultunult sekkunud.
Euroopa Liidu Seire- ja Toetusprogrammi poolt 2005. aastal avaldatud ulatuslikus raportis ?Televisioon Euroopas: regulatsioon, poliitika, sõltumatus? nimetatakse seesuguste näidetena Rumeeniat, Serbiat, T?ehhimaad. Eesti kohta käivas mahukas peatükis peavad Euroopa eksperdid tänast ringhäälingunõukogu nimetamise korda tasakaalustatuks ja kinnitavad, et suuremaid riigipoolseid sekkumisi avalik-õigusliku ringhäälingu sõltumatusse ei ole Eestis seni olnud.
Missugust rada me aga valitsuse selle seaduseelnõu kohaselt tahame minna?
Mida see kaasa toob? Mõelgem. ETV ja ER kuuluvad meile kõigile.
Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni liitmisel loodav Eesti Rahvusringhääling peab olema demokraatliku Eesti riigi märk, mitte ühe või teise valitsuskoalitsiooni häälekandja.
Ja veel ? vaatamata Riigikogu poolt vastuvõetud arengukavadele jätkub
aastast aastasse Eesti Raadio ja Televisiooni riigipoolne finantseerimine ühe aasta kaupa – see loob ebakindlustunde ja on seega hea hoob poliitilise surve avaldamiseks. Kui koalitsiooniparteidele miski ei meeldi, on alati võimalus oma suhtumist eelarvenumbrites väljendada. Loodan väga, et ajakirjandusse jõudnud kuuldus kultuuriministeeriumi ideest vähendada ETV tuleva aasta eelarvet selle 20 miljoni võrra, mis oli ette nähtud loomulikuks arenguks, digitaliseerimiseks, osutub lõpuks siiski kuulujutuks. Eesti valitsus andis digitaaltelevisiooni kontseptsioonile heakskiidu juba juunis 2004. Seda teed läheb kogu maailma televisiooni tehniline areng, meie Eestis oleme niigi kaugele maha jäänud.
Kuhu liigub Eesti?
Kõne all olev seaduseelnõu ei ole veel Riigikokku jõudnud. Usun, see eelnõu muutub parlamendi menetluses üksjagu. Eesti Raadiot ja Eesti Televisiooni kui rahvuskultuuri järjepidevuse kandjaid ja avalikke foorumeid arvamustevahetuseks Eesti riigi tänase ja homse üle ei saa terve mõistus lubada muutuda ühe või teise valitsuse poliitiliseks hääletoruks.
Õigustagu seaduseelnõu koostajad pealegi, et nad võtsid eeskuju selle või teise riigi seadustest.
Eestis ei saa veel rääkida vanadest demokraatlikest traditsioonidest.
Seetõttu peab iga uue seaduse puhul meie jaoks olema kõige olulisemaks kriteeriumiks vastus küsimusele ? kuidas ja kuhu liigub Eesti.
ELA TOMSON
Riigikogu liige, Res Publica
