Meil on tegelikult sõbralik riik. Ei loe see, kes kellele parajasti käru keerata tahab või seda ka teeb. Mingil hetkel seisatame ja mõtleme, kus parasjagu oleme ja mis on meie kaugem eesmärk, kuhu oma siputamistega tahame välja jõuda ja miks me seda kõike teeme? Olgu selleks hetkeks meie riigi sünnipäev – iseseisvuspäev.
Öeldakse, et see, kellel on side lastega, sealhulgas ka lastelastega, on eluga rahul. Eluga on rahul ka kõik need, kes tunnevad, et neil on sõnum, mida vaja edasi kanda. Tänases vabariigiaastapäevases lehenumbris saab persooniloos sõna armastatud näitleja, tuntud ka kui harrastusekstreemsportlane, kaitseliitlane ja eruohvitser, nüüdseks ka aastajagu päevi poliitikuna tuntust koguv Raivo E. Tamm. Tal on lisaks kõigele ka kolm last. Nelja-aastasele pojale soovib mees pärandada parema riigi, kui seda on praegune. Ta ütleb, et meie rahva esinduskojas saavad tegelikult kõik kõigiga hästi läbi.
Hästi peaks läbi saama ka vallavolikogudes või korteriühistutes. Tõepoolest, erimeelsused võivad tekkida, kuid need viivad elu edasi, ei lase paigal tammuda ja rutiinseks muutuda. Seda ei lase teha ju ka lapsed. Oma vahetu käitumise ja pidevate proovilepanekutega, piiride testimisega, ei lasta meil tukkuma jääda. Üks rõõmus kilge või nutuhoog siit või sealt äratab meid üles, paneb tegutsema. Kas kaitsma või kaasa kiitma või ka noomima.
Eesti on vaba. Eesti iseseisvus ja Eesti sünnipäev on see hetk aastaringis, kus võiks mõelda tõsiselt, kelle jaoks me seda kõike siin teeme ja kellele tahame pärandada paiga, mille oleme koduks valinud.
