Slovaki skulptor Martin Hudacekil on teos, mis kujutab põlvitavat ema ja läbipaistvast materjalist last, kes paitab ema pead… Katoliiklasest skulptori töö propageerib abordi vastasust. Sellest kujust tuletaski Maarja Kangro oma raamatu “Klaaslaps” pealkirja ja tõukeks selle raamatu kirjutamisele olid ta enda kogemused. Ebaõnnestunud katsed jääda lapseootele. Viimane juhtum oli eriti dramaatiline, sest tükk aega lasksid arstid uskuda, et kõik on korras. Kui siis äkki avastati, et muidu ongi kõik hästi, välja arvatud see, et laps sünnib ilma peaajuta, ja ka koljuta. Guugeldasin pilte selle kohta, kole lugu, pea laubast kõrgemalt nagu ära lõigatud.
Niisugune teade oleks igaühele šokk, ligi neljakuuse loote laskis ta aborteerida, mida ka üksikasjaliselt, vahel lausa 10minutilise täpsusega kirjeldab. See traumeeriv protseduur on lausa aeg-luubis vaatluse all, ja eks olulised hetked igaühe elus jäävadki täpsemalt mällu.
Sekka elab Kangro mitmekesist töö- ja reisielu, mis kohati ühilduvad, Mehhiko, Itaalia; et autor üldse lapseootel on, sai teada, kui viibis 2014. aastal ohtlikus Ukrainas, ikka kutsutuna Lvivi ülikooli rääkima eesti luulest.
Tagakaanel on kolme kirjandusinimese arvamused teose kohta – peale kvaliteetse nalja oskab kirjutada kvaliteetset traagikat, võrdlus lõhkekehaga, mis annab kõigele uue tähenduse, üks kõvemaid raamatuid…
Miks üldse lapsi saada? See tundus mulle vahel eksootiliselt ahvatlev, kuidas vanemad oma aja ja ruumi väikese olendiga täitsid, oma tühjusetaju tema alla peitsid. End iseendast lahtisaamise kaudu realiseerida? Valikuvastutus hajub, sa lihtsalt pead, arutleb Kangro. Nad lihtsalt tulevad! Leiab, et meil on bioloogilise funktsiooni lugu, vana ja visa. Inimese funktsioon on sigida, tema identiteet on ka sigija oma. Inimene on bioloogiliselt läbi kukkunud, kui ta ei sigi. Meil peab olema kestmise lugu, järglane tähendab võitlust hävinguga. Kõik inimesed jagavad paljunemise käigus DNA-d, aga võrreldes kaheksa põlvkonda tagasi elanud inimestega praegu elavaid, on meil ühist materjali vähe. Vähe küll, kuid need on otseste esivanemate geenid. Aga eks “kõrvalt” ju kogu aeg lisandu DNA-d, igaühel meist on ju ikka 100 protsenti inimesele iseloomulikke geene. Ega need “geenikaod” nii kaugesse minevikku ei saa meid otseselt huvitada, jälgime ikka nende 50 protsendi geenide avaldumist oma lastes või siis oma neljandiku geenide ilmnemist lapselastes.
Emotsionaalne valguslaik püsib ainult nende eellaste ümber, kellega sa oled kohtunud ‒ nii on! Väiksena ei saa me vanavanemate puudumist eriti taga nutta, sest ei oska tahta neid, keda pole. Aga kahetsus hilisemas elus on küll, kui nii on juhtunud?
Veel arvab autor “laste poolt hääletades”, et peas on ju lootus “Äkki järgmine põlv elab edasi õndsuses”. Või intelligentses külluses, jõuab kuhugi välja. Või siis ‒ huvitav on teha algusest peale oma lugu, milline suurepärane võimalus asju tutvustada, õpetada, minimina elus edasi aidata. Ka imitatsiooni-eetika lugu? Küllap on eetiline olla samasugune rabistaja nagu kõik eelnevad sugupõlved ja sigida? Ja lõpuks ‒ kui elu armastad, siis pead seda edasi andma, olevat öelnud itaalia laulja Gianna Nannini, kes sünnitanud oma ainsa tütre 56aastasena.
EHA NÕMM
