Kõik, kes tahaksid näha kaitseala argipäeva, võiksid tulla Palupõhja lähedale ja vaadata, milleni viib peremehe puudumine. Samas saab teha ka praktilise prügi sortimise õpetunni. Rämpsu, mida sortida, seal jätkub.
Prügi seisab “marjuliste” laagriplatsil juba mitu aastat. Tõsi, umbes kuu ajaga on sealt kadunud marjakorjamise kombainid ning üks paar kummikuid. Ju need olid kõige väärtuslikumad asjad, mida sealt kaasa võtta ja ära viia. Rahahädas inimestele on seal ka taarat, mida annaks poodi tagastada, nüüd makstakse igasuguse plastpudeli eest tervelt kümme eurosenti… Ju siis oli praktiline väärtus olulisem rahast…
Kedagi ei huvita, kuidas pannakse püsti “laager”
Järelevalve täielik puudumine tähendab, et inimesed tunnevad end täielikult karistamatutena. Kedagi ei huvita, kuidas pannakse püsti “laager”. Sellepärast minnakse ka järjest julgemaks ja aina kabedamad “suvilad” ning “saunad” kerkivad.
Väita, et keegi midagi ei teaks, on jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine. Elame mugavat elu kontorilaua taga. Väga lihtne on täita Exceli tabeleid ja kinnitada, et kõik on hästi. Mis tegelikult looduses toimub, seda ei teata. Kaitsealal ringi liikumine on ebamugav, sest maa on kohati väga märg, vaja läheb kõrge säärega kummikuid ja head füüsilist vormi. Isegi paari-kolme kilomeetri läbimine taolistes tingimustes rabas nõuab tõsist pingutust. Aga varsti tulevad sääsed ja siis parmud ja takkapihta võib iga päev vihma sadama hakata… Pole just kõige mugavam! Palju lihtsam on jõusaalis käia, kus soe tuba ja katus pea kohal.
Kaitseala tundmist ja seal ringi liikumist eriti ei soosita. Pole vaja lihtsalt niisama jõlkuda! Ja mis seal ikka vahtida! Ka need, kes ameti poolest justkui peaksid teadma ja liikuma, teevad seda viimases hädas ja viimasel võimalusel, kui üldse enam muud üle ei jää…
Ilma loodusvahita kaitsealal enam ei saa
Looduskaitse on meil nii ära reformitud, et nüüd on aeg vigade paranduseks. Üks viga on, et kaitsealadelt kaotati loodusvahid. Inimesi, kes tegelikult hoiaksid alal silma peal ja teaksid, kes seal liiguvad, kes kus elavad, ei ole. On viimane aeg taastada loodusvahi ametikoht. Kui aga meie riigi rahakoti valitsejad küsivad, kas oleks võimalik lükata kaitsekorralduslikke töid sellesse aega, kui riigil jälle rohkem raha on, siis millest me räägime?
Tehnika on tegelikult olemas – alates riikliku looduskaitsekeskuse ajast on juba kolm komplekti paate, lumesaane, ATVsid antud. Kõik need on kuhugi haihtunud. Need on sellised korralikud masinad, mis on korraliku hoolduse puhul n-ö eluaegsed. Kuhu see tehnika on kadunud? Järelevalvetööd tegevale inimesele, kes oma vabast ajast ja murest kaitsealal valitseva korralageduse pärast soovis abi osutada, seati lugematu arv tõkkeid, nii et abiosutaja heitus ja loobus.
Loomulikult võiksid ja saaksid seda tööd teha kohalikud inimesed, sest Tartust hommikul näiteks Palupõhja või Kirnale sõita ja õhtul tagasi läheb päris kulukaks. Kohalike kaasamine on väga oluline, sest nemad teavad, näevad ja saavad olla koduümbruse kaitsmisel abiks. Kaitseala valvamisel ja seirel tuleks kasutada just kohalike inimeste abi. Kohalikud teavad, mis kaitsealal sünnib. Kaitseala ei hakka toimima, kui pole peremeest. Sellest ei pääse.
Alam-Pedja on muutunud pariks
Sõnal “kohalik” aga on meie valitsejate jaoks nii õudne maik küljes, et kõik, mis kohalik, peab saama otsekohe maa pealt kaotatud. Nii on kohalikud asjalikud inimesed olnud sunnitud tööle minema Soome või kaugemalegi.
Vaatame need sihtkaitsevööndid üle, kuhu on vaja minna ja noortele midagi näidata. Otsustame, kas võib või ei. Meil ei ole mõtet mängida mängu, kus ühele osale kaaskodanikest on justkui kõik lubatud. Teeme kaitse-eeskirjad ja kaitsekorralduskavad, mis toimivad, ning peame siis nendest ka kinni. Need on tegelikult ühiskondlik kokkulepe. Kellele meeldib rohkem, kellele vähem, aga kui on kokku lepitud, siis peab selle järgi ka elama. Mitte nii, et teeme eeskirjad võõraste eemalehoidmiseks, aga mingi seltskond teeb täpselt seda, mida ise tahab. Tundub, et eeskirju tehakse selleks, et välistada mittesobivad isikud ja tegevused, omadele on kõik lubatud.
Alam-Pedja on muutunud pariks. See on inimtegevuse puudumise tulemus. Alati ei tähenda piirangud head. Keskkonnasäästlik ja vastutustundlik majandamine annaks palju paremaid tulemusi. Kahjuks ei taheta sellest midagi kuulda. Varem majandati luhtasid ja metsi, kuid kooskõlas loodusega. Nüüd on kohati tohutu intensiivsus, ülejäänud alad täiesti majandamisest väljas ja seal ei tehta midagi. Kui majandada igal pool mõistlikult, poleks vaja ka nii meeletult suuri alasid lagedaks raiuda.
HELVE LAASIK
