13. veebruaril möödus sada aastat ühe nimekama eestlasest sõjamehe Harald Riipalu sünnist. Kaks päeva varem toimus Kuremaa lossis temale pühendatud sõjaajalookonverents, millel käsitleti eesti meeste saatust Teises maailmasõjas laiemalt.
Kolonelleitnant Harald Riipalu sündis küll Peterburi lähedal, ent suurema osa tema lapsepõlvest möödus praeguses Saare vallas Ruskaveres Küti talus. Teises maailmasõjas sõdis Riipalu Saksa vormis, teenides välja I ja II klassi Raudristi ning ühena neljast eestlasest ka Raudristi Rüütliristi. Elu lõpuaastad veetis Riipalu Inglismaal, kus ta 1961. aasta 4. aprillil ka suri.
Möödunud aastal üllitas kirjastus Grenader Jõgeval elava Rauno Võsaste kirjutatud raamatu “Harald Riipalu lugu”. Rauno Võsaste oli ka Riipalule pühendatud konverentsi põhikorraldaja. Konverentsi ettekannetest puudutas Riipalut küll ainult üks ja selleski keskendus Heino Prunsvelt tema aumärkidele. Samas pakkus Hanno Ojalo, Vello Malkeni, Marek Nisuma ja Peeter Kaasiku räägitu laiemat mõtlemisainet eesti meeste saatuse üle Teises maailmasõjas. Kuremaa mõisa saal oli rahvast tulvil ning kui ettekandjatel oleks end “tühjaks rääkida” lastud, kestnuks üritus ilmselt südaööni. Tänu moderaator Viktor Nõmme karmikäelisele ohjamisele läks konverentsi ajakava “lõhki” siiski ainult poole tunni võrra.
“Konverents on pühendatud küll Riipalu 100. sünniaastapäevale, ent selle eesmärk on eelkõige sõjaajaloo alaseid teadmisi levitada,” ütles Rauno Võsaste. “Mida rohkem inimestel selliseid teadmisi on, seda tervemaks kujunevad ka arutelud selle üle, kes väärivad vabadusvõitleja nime või mälestusmärki ja kes ei vääri.”
Enne konverentsi oli Võsastel küll väike kartus, et teatud jõud üritavad asja poliitiliseks ajada ja konverentsi segama tulla, aga midagi niisugust ei juhtunud. Korraldustoimkond püüdis omalt poolt aga kõiges neutraalset joont hoida. Sõjaajaloo klubi Front Line näitusel seisis näiteks kõrvuti Nõukogude ja Saksa armee varustus. Natsisümboolika presenteerimisest hoiduti niipalju kui vähegi võimalik.
Eesti vormis
“Mõne haakristi siit siiski leiab — näiteks pildil, kus Harald Riipalu vestleb Karl Litzmanniga. See on tehtud siis, kui Riipalu juhitud 36. pataljoni ohvitserid ja võitlejad käisid pärast Stalingradi alt naasmist kindralkomissar Litzmanni ja Eesti Omavalitsuse juhi dr Hjalmar Mäe juures vastuvõtul. Asjatundmatule inimesele torkab silma haakrist Litzmanni käesidemel, asjatundja märkab aga palju olulisemat: seda, et Harald Riipalu on sellele tähtsale kohtumisele minnes selga pannud mitte Saksa, vaid Eesti ohvitseri vormi,” ütles Rauno Võsaste.
Konverentsi enam kui saja kuulaja hulgas oli veterane, Kaitseliidu liikmeid ja lihtsalt ajaloohuvilisi. Kui üldiselt oli noori vähevõitu, siis korporatsioon Sakala tuli Kuremaale päris suure, seitsmeliikmelise esindusega.
“Harald Riipalu oli Sakala korporatsiooni vilistlane,” ütles üks Sakala korporantidest Art Johanson. “Samas oli ta märkimisväärsete teenetega sõjaväelane, kelle elulugu illustreerib hästi paljude eesti meeste saatust: nende süü seisnes selles, et nad olid n-ö valel ajal sündinud.”
20 sõjaeelse iseseisvusaasta jooksul tekkis inimestel Art Johansoni sõnul tugev Eesti-identiteet. Kui oma riik hävitati ning pereliikmed ja sugulased Siberisse küüditati, tegid mehed seda, mida õigeks pidasid: liitusid Saksa armeega, jäädes samas hingelt Eesti ohvitserideks ja sõduriteks.
“Riipalu tegevus Meerapalu ja Auvere lahingus näitab tema tegelikku meelsust: tema mõtteis oli eelkõige iseseisev Eesti,” ütles Johanson. “Huvitav, kui palju on praegu Eestis mehi, kes oleksid ka reaalselt valmis oma peret ja kodu vaenlase vastu kaitsma?”
Üht õiget pole
Kuremaa konverentsi põhjal jäi mulje, et sõjaajaloo huvilisi on Eestis väga palju ning nii mõnigi inimene pühendab selle uurimisele märkimisväärse osa oma ajast, saamata selle eest mingit tasu. Eelkõige raamatukujundajana tuntud Heino Prunsvelt hakkas näiteks aastat viisteist tagasi koguma ja uurima Saksa aumärke ning leidis end ühtäkki tegelemas sõja-ajalooga laiemalt: aumärgid on ju ühel või teisel viisil seotud inimsaatustega ning neist ajalugu, ka sõjaajalugu ju koosnebki.
“Ajaloo uurimise teeb põnevaks see, et allikaid on palju ja nende hulgas pole kunagi üht “õiget”,” ütles Heino Prunsvelt. “Mida kauem asjaga tegeled, seda paremini õpid leidma ja avama järgmisi uksi, mis sind otsitavale infole lähemale viivad. Uute teadmiste omandamise mõttes on ehk raamatulugemine kasulikum, sest konverentsil kuulatud ettekannetest jääb meelde küllalt vähe. Konverentsil leiab aga alati palju uusi kontakte, mis viivad omakorda uute infokildudeni. Eestlased Saksa sõjaväes ning Eesti ja Teine maailmasõda on muidugi lõputud teemad. Neist kõike teada pole võimalik.”
Päev enne Kuremaa konverentsi sai Prunsvelt esimest korda käes hoida tema enda koostatud raamatut teisest Raudristi Rüütliristi kavalerist Harald Nugiseksist, mille üllitas kirjastus Grenader. Sama kirjastus müüs oma trükiseid ka Kuremaal. Prunsvelti mahuka raamatu tosin kaasa võetud eksemplari müüdi ära paari esimese tunniga.
Ka Marek Nisuma, kes kõneles konverentsil Eesti piirikaitserügementide osast Peipsi järve rannakaitses 1944. aastal, on harrastajast sõjaajaloolane.
“Annan Rocca al Mare Koolis põhiliselt geograafiat, aga vajaduse korral ka ajalugu ja riigikaitseõpetust. Vabal ajal korraldan aga matku Teise maailmasõjaga seotud Peipsi-äärsetesse paikadesse. Selle tagajärjel ongi süvenenud minu huvi sõjaajaloo vastu,” ütles Marek Nisuma. “Teeme igal kevadel ja sügisel koos kahe-kolme maasturi täie mõttekaaslastega ekspeditsiooni lahingupaikadesse. Meie hulgas on ka Ida-Virumaal elavaid ja kohalikke olusid tundvaid inimesi.”
Nisuma sõnul huvitab sõjaajalugu päris suurt osa õpilastest. Näiteks tema loetavat valikkursust “Eesti ja Teine maailmasõda” kuulab igal aastal paarkümmend õpilast. Umbes niisama palju on neid, kes soovivad läbida riigikaitsekursuse.
“Saksa sõjaväes teeninud eesti meeste teemat olen käsitlenud hinnanguid andmata,” ütles Nisuma. “Toon õpilasteni faktid, järeldused jätan nende endi teha. Ajaloost ei tohikski rääkida stiilis “need olid head, need pahad”. Veel arutum oleks mõnede suurriikide eeskujul ajalugu ümber kirjutada või Teist maailmasõda ajalooõpikutest üldse välja jätta. Üks Saksamaalt pärit vahetusõpilane kuulis näiteks Teise maailmasõja ajal toimunust esimest korda meie kooli riigikaitselaagris.”
i
RIINA MÄGI
