Jõgeva 20. sajandi nimekaim kiiruisutaja Aleksander Mandri oli tegelikult mitme isanda teener. Alustanud eduka jäähokimängijana, pööras ta veidi enne kolmekümnendat eluaastat kiiruisutamise usku ja jõudis veel pea kümme aastat Eesti koondise dressi kanda. Kõrvuti olümpiavõitja Ants Antsoniga.
“Minu sattumisel kiiruisurajale lasus “põhisüü” Silvi Lauritsal, kes maarajoonides seda ala vedas,” ütleb Mandri.
Nüüd, mil Eesti Uisuliit märgib 100 aasta möödumist esimeste Eesti meistrite selgitamisest, on põhjust meenutada kevadel ümmargust juubelit (80) tähistanud Mandri sporditeed.
Mandri spordihuvi tärkas 1930. aastate lõpul Kalju jalgpallimeeskonna mänge vaadates. Esimene sportlik edu tuli sõjasuvel 1944, kui ta tuli palliviskes Tartumaa noortemeistriks. Kuid siis sai temagi treeneriks Valdur Rajalo ja järgnenud aastatel kulus enamik sporditegemise aega jäähokile.
Nii kuulus ta Jõgeva keskkooli esimesse kuldsesse meeskonda, kes 1948. aastal koolinoorte meistriks krooniti.
“Mängisin kaitses. Kui 1950. aastal Jõgeval esimene esindusmeeskond Kalev moodustati, olin ühes paaris Tamme Peetriga. Hiljem, pärast sõjaväeteenistust, kui Jõgeva Jõu kapteniks määrati, moodustasime ühe kaitsepaari Kroodo Hillariga. Mängumehi oli siis Jõgeval palju. Oli, kelle vahel valida.”
Aastatel 1953-1955 teenis “Mandri Surts”, nagu hokimehed teda hüüdsid, sundaega armees, õnneks kodule lähedal, Tallinnas. Hokikarjäär jätkus meeskonnas nimega TOM, mis maakeeli tähendab Tallinna Ohvitseride Maja. Eesti meistrivõistlustel saadi parimal juhul siis 7. koht, kuid 1955. aastal tuldi pealinna karikavõitjaks. Jõgeval jätkus Mandri hokikarjäär 1956. aastal, mil ta aitas Jõu meeskonnal Eesti karikavõistlustel kolmandat kohta saavutada. Kolmel korral viis ta aga meeskonna kaptenina spordiühingu Jõud meistriks.
Kuni 1958. aastal sai võidu uus lemmik – kiiruisutamine. “Tegelikult tegin esimese stardi juba 1950, tulles ETKVL-i meistrivõistlustel 500 m kolmandaks. Läksin siis võistlema uiskudeta ja need sain stardis laenuks. Pärast seda jäi kiiruisutamine sinnapaika,” meenutab Mandri.
Uisurajale võistkonna huvides
Taas seisis Mandri kiiruisurajal 1958. aastal, mil Võrus toimus I Eesti maanoorte talispartakiaad. Lisaks jäähokimängule pidi ta võistkonna huvides startima ka kiiruisutamises.
“Ega see lihtne polnud, sest üks ala oli Võru linnas, teine Kubijal. Aga läks vist päris hästi, mitmevõistluses olin kuues, sest pärast võistlust tuli Herbert Rand rääkima, et kiiruisutamine ongi minu õige ala, hakaku ma seda tegema,” räägib Mandri algusest.
Pärast seda, kui Jõu kiiruisutreener Silvi Laurits 1959. aastal Jõgevale sõitis ja Aleksandrile treeningukavad koostas, jäigi hoki kõrvale.
Möödus vaid paar aastat ja juba 1961. aasta talvel mahtus jõgevalane kindlalt Eesti koondisse koos Ants Antsoni ja teiste tippudega. Ning suurvõistluste tuleprooviks kujunes 3.-13. veebruarini Alma-Atas toimunud suurejooneline üheksa liiduvabariigi spordiühingu matškohtumine. Mandri näitas, et vastupidavust tal on, paremini istusid pikemad distantsid. Kiire raja sissejuhatuseks kukkus ta 500 meetris ning oli 56,7-ga viimane (71.). Kõige kõrgema koha sai 30-aastane uustulnuk aga 10 000 meetris (34. ajaga 18.59,0).
Mandrit aga märgati ja hooaja ülevaates tõsteti sportlastest eraldi esile ka üllatusmeest Jõgevalt: “Omapäraseks üllatuseks on jõgevalase Aleksander Mandri tubli tulemus “maratonis” (5. koht Eesti edetabelis ajaga 18.59,0). Mehel pole ju kodus õieti kusagil treenida. Tuleb välja, et peamine on siiski hea tahe.”
Mandri oli peamist abi ja julgustust saanud treener Silvi Lauritsalt ning hakkas ise Jõgeva staadionile talviti ringrada valama. Nähtud vaev tasus end kiiresti. Lisaks maaspordiühingule edendasid rajoonides siis aktiivselt kiiruisutamist tarbijate kooperatiivide (ETKVL) sportlased, kus Mandri oli kindel valitseja.
Eesti medalikolmikus
Kui kuldsel olümpia-aastal 1964 selgitati Eesti meistrid Sillamäel, jõudis mitmevõistluses esmakordselt medalikolmikusse ka Mandri. Vello Volmeri ja Jaan Raveni järel kuulus talle pronks.
Ajakiri Kehakultuur kirjutas: “Missugune jõud on kätketud aktiivi, seda tõendab väike näide Jõgevalt. Seal tegi A. Mandri jääraja ja organiseeris isegi võistlused Jõgeva spordiliidu auhinnale. Tasuks saavutas ta ise hiljem 3. koha vabariigi esivõistlustel.”
Samal talvel debüteeris Mandri pea 34-aastase mehena N Liidu meistrivõistlustel, mis toimusid Sverdlovskis. Mitmevõistluses kogus ta eestlastest viienda tulemuse (212,993), mis oli loomulikult isiklik tippmark. Selle sees uisutas ta elu kiireima 500 m (48,4).
Järgmisel, 1965. aastal, kaitses Mandri Eesti spordiau Minskis toimunud kolmikkohtumisel Valgevene ja Leeduga. Mitmevõistluses mahtus ta 12. kohaga kolme edukama eestlase hulka. Spordiühingu Jõud meistrivõistlustel, kus konkurents oli neil aegadel tihe, jõudis ta aga esimese absoluutvõiduni.
Parima hooaja uisurajal tegi Mandri 1966. aastal. Tallinnas Komsomoli staadionil toimunud Eesti meistrivõistlustel tunnistas ta 5000 m ainult Ants Saksa paremust ja mitmevõistluses kuulus talle taas pronks. Eesti – Läti maavõistlusel, mille võitis Antson, oli Mandri kuues. Seejärel sõideti Siberisse, N Liidu II rahvaste talispartakiaadile. Ees ootasid treeninglaager, kontrollvõistlused ja talispartakiaad.
Isiklikud rekordid Sverdlovskist
Pikk hooaeg sai võistlustega jätku 19.-20. veebruaril Tšeljabinskis. “Ma õppisingi õigesti uisutama alles Tšeljabinskis. Küll oli seal hea ja kiire jää, hoopis teine tunne kui Jõgeval nühkida. Vaevu jõudsid oma jalgu järele liigutada,” meenutab ta nüüd. Kontrollvõistlusena toimus kuue liiduvabariigi matš, kus Eesti võistkonna vanim liige Aleksander Mandri oli 5000 m koguni meeskonna kolmas number.
Sverdlovskis toimunud spartakiaadil, kus mehi oli uisurajal ligi 200 (!), ei mahtunud Mandri ühelgi distantsi esimese saja hulka. Tema tagajärjed elu tähtsaimail võistlusel olid: 500 m 161. koht 49,2, 5000 m 105. koht 8.48,4, 1500 m 155. koht 2.28,2, 10 000 m 103. koht 18.09,6 ja mitmevõistluses 108. koht 205,930 punktiga. Siiski olid kõik tulemused peale 500 m mehe elu parimad tagajärjed.
Uisutreener Olaf Olmann kirjutas: “Peamiselt vähese järelkasvu tõttu esineb meil tihti sportlikku pikaealisust, kuid et ligi 35-aastased A. Mandri ja E. Vaha kõigil distantsidel oma isiklikud rekordid sõidavad, seda poleks julgenud arvata.”
1967. aastal veel Jõu meistriks tulnud “vana lõvi” Aleksander Mandri kohta märgiti, et tema ja teised kauaaegsed koondislased “loovutasid liiga kergesti oma positsiooni uuele põlvkonnale, mitte niipalju “vanadusnõrkusest” kui ette teades, et kodujääl enam tänapäeval tulemusi ei saa.”
Maailmas oli alanud tehisjää võidukäik ning kosmilised kiirused hakkasid Eestist mööda minema. Kuid veel mitmel hilisemal aastal pani vanameister uisurauad alla ja osales Elvas karikavõistlustel seenioride klassis. 1976. aastal kuulus talle mitmevõistluses teine koht ja 1982. aastal võidutses ta 1500 meetris ajaga 3.10,5. Seda 51-aastaselt.
Rääkimata Mandri enda suurtest tegudest uisurajal, tuleb tunnustada seda rolli, mida ta Jõgeva rajoonis liidrina ja teiste innustajana täitis. Jõgeva kiiruisutamine oli 1960. aastatel vägagi edukas. Eesti koondisse jõudsid siit veel Aili Kittus ja Valdo Matela. Edukalt esinesid spordiühingute ja koolinoorte võistlustel Maie Randoja, Ly Paeveer, Villo Vuks, Ants Kuusik, Rein Mukk, Vello Mäesepp jt.
“Hea, et kiiruisutamine on jälle ellu äratatud ja et Jõgevamaa sportlased sel alal esirinnas on,” rõõmustab vanameister Mandri täna.
Aleksander Mandri CV
*Sündinud 13. aprillil 1930 Jõgeval
*Õppis Jõgeva keskkoolis
*Töötas aastaid Jõgeva Tarbijate Kooperatiivis
*Võistles edukalt jäähokis, kiiruisutamises, maadluses, poksis, suusatamises, jääpallis, jalgpallis ja kergejõustikus
*Jäähokiga tegeles 1947-1959
*1948 Eesti koolinoorte meister jäähokis, 1955 Tallinna karikavõitja (TOMi meeskonnas)
*Eesti maanoorte meister 1957, 1958 ja 1959
*Kiiruisutamisega tegeles tipptasemel 1958-1968
*Eesti koondisse kuulus 1960-1968
*Eesti meistrivõistluste pronks mitmevõistluses 1964 ja 1966
*Jõu meister mitmevõistluses 1964, 1966, 1967
*1966. aasta Jõgeva rajooni parim sportlane
*Jõgeva rajooni meister jalgpallis (1949) ja poksis (1950)
*Isiklikud rekordid: 500 m 48,4 (1964), 1500 m 2.28,2 (1966), 5000 m 8.48,4 (1966), 10 000 m 18.08,6 (1966) ja mitmevõistluses 205,930 punkti (1966)
TIIT LÄÄNE
