Mees, kes tunneb hästi jõgesid

See mees teab kohti, kus kala alati näkkab. Ta sõidab juba aastaid väga palju mööda Emajõge, aga on käinud ka üle Võrtsjärve ning Peipsilgi.


Jõgedega on Tiit Uibo tuttav juba ammu, nimelt korraldas ta igal suvel oma lastele matku. Kanuudega sõideti Pedja või  Põltsamaa jõel. Ei möödunud ühtegi suve, kui paadimatkal poleks käidud. Viimasel matkasuvel olid kaasas nii oma lapsed kui ka nende sõbrad ja sõprade sõbrad. Mõnikord oli matk justkui ellujäämiskursus. “Ükskord juhtus nii, et toit sai otsa. Lapsed jäid Kärevere silla juurde ootama, hääletasin Tartusse. Läksin turuhoonesse, ostsin seljakotitäie toitu ja tulin bussiga Kärevere silla juurde tagasi. Pärast kosutavat söögikorda matkasime edasi,” rääkis ta.

Tiit Uibol on jõe ääres väga palju tuttavaid, kohalikega on mehel aastate jooksul tekkinud head sidemed ja ta tunneb neist paljusid läbi ja lõhki.

Tal on armas väike paatmaja, mille nimeks Jõeobu, seal on seitse magamiskohta, pluss veel ahtri- ja vööripinda, lisaks grill ning pliit ja väike ahi, kus saab ka süüa teha. Muide, Jõeobu peremees oskab valmistada väga maitsvat toitu. Kes on proovinud, kiidab taevani. Ja põhjusega. “Mulle meeldib süüa teha ja uusi retsepte välja mõelda, katsetada on väga põnev,” tunnistas ta.

Sõidame Tiit Uiboga ühel ilusal maialguse õhtupoolikul Kärevere silla juurest Palupõhja. Järgmisel varahommikul ootavad teda ja tema paatmaja seal loodusehuvilised, keda ta Võrtsjärvele sõidutab. Kasutame võimalust ja vaatame mõne tunni jooksul elu vee pealt. Tänapäeva kiire elutempo juures armastatakse kiiresti kohale jõuda ja tagasi tulla, kõike, mis jääb jõe äärde, sedaviisi sõites tegelikult suurt ei näegi. Aeglaselt jõel liikudes näeb jälle hästi. Olgu ette rutates öeldud, et Kärevere all on luht vee all ja jõgi ei kipu tänavu kevadel sugugi oma sängi naasma. 

Kui Jõeobust sai jäälõhkuja

Mitu aastat tagasi pidi Tiit Uibo Kärevere silla juurest ühe seltskonna Võrtsjärvele viima. Kui ta silla lähedale jõudis, nägi mees, et jõel on veel jääd. “Rammisin jääd ja hoidsin kursi otse Ihamaakingu kanali otsas kasvavate pajude peale. Vett oli väga palju, sõitsin otse, sealt edasi oli jõgi juba lahti. Kahe koha peal tuli veel veidi jääd rammida, aga jõudsin kenasti Palupõhja.”

Tsaariajal pandi kraavide otstesse ja vanajõgede suudmeisse hõbepajud kasvama, need olid looduslikuks kalatõkkeks ja samas ka maamärgiks, kui suurvesi kimbutas. Kala läbi okste ei uju, aga oksad ulatusid suurveega sügavale, kala ujus hoopis vahekohast.

2010. aastal, kui suurvesi luhad suisa järvedeks muutis, tuli Tiit Jõeobuga Laeva jõeni välja. Enne aga suutis ta šokeerida teemaja peremeest, kui helistas ja ütles, et on paadiga Käreveres. Loomulikult oli see uskumatu julgustükk. Kui mees vaatama tuli, nägi ta Jõeobu peaaegu Tallinna-Tartu maantee ääres seismas. Kui autoga ei tohi kraavi sõita, siis paadiga ei maksa jälle jõest kaldale tulla.

2011. aasta kevadel pidi Uibo sakslastest linnuhuvilistega hommikul kell seitse Palupõhjast sõitu minema, kuid sai Tartus paadi vette alles eelmisel päeval kella nelja paiku õhtupoolikul. Talvel oli ta vahetanud mootorit, kuid jahutussüsteem ei hakanud tööle. Lõpuks sai mees aru, milles asi, aega oli aga juba omajagu kulunud. Kell oli õhtul juba üksteist, kui ta Tartust Jõeobuga liikuma hakkas. Kui mees Kärevere silla juurde jõudis, oli kell kaks öösel. “Magasin tunnikese ja sõitsin edasi. Varsti hakkas juba veidi ahetama. Igal pool oli lai veteväli, sõida nagu keset merd, ainult GPS näitas jõesängi. Kuid GPS näitab väikese viivitusega.”

Kui mees juba Ihamaakingult mööda sai, olid tal täpsed maamärgid teada. Kõige hullemad olid esimesed paar kilomeetrit Kärevere sillast edasi. Kohale jõudis ta ainult kümme minutit kokkulepitust hiljem. 

Pikk väljamõtlemise protsess

Jõeobu idee on sündinud jõhvikasoos. “Mulle meeldib sügisel marjul käia, vahel elasin nädala paadis. Igal hommikul pidin kell neli tõusma, sest vesi hakaks presendi pealt näkku tilkuma. See on kondensvesi, mille ise öösel sinna hinganud olin.

Mu sõbral oli korralik mootorpaat, seal oli ka kohviserviis kapis ja isegi ahi sees. Püsti seista seal ometi ei saanud, tuli tegutseda istudes või käpuli. Nii tuligi mõte teha endale paat, kus saan ka püsti seista. Kaua otsisin paadile kere. Soovitati mõnd vana päästepaati, kuid see mulle ei sobinud.

Tartu KEKi juures oli varem bensiinijaam, ühel päeval sõitsin sinna ja nägin hoovi peal sobivat laevakeret. Taipasin kohe, et seda olengi otsinud. Küsisin bensiinijaamast, kelle oma see laev on. Juhatati teisele korrusele. Mees ütles, et laev on müügis ja maksab 10 000 Eesti krooni. Talud maksid tol ajal umbes 30 000 krooni. Ütlesin, et küsid kolmandiku talu hinnast. Mees vastu, et ei ole palju, sel laeval on suur veoauto mootor peal, see maksab ise kaheksa tuhat krooni. Kere saab kahe tuhandega. Ostsin kümne tuhandega paadi ära, tõin koju. Paari nädala pärast helistas endine omanik ja ütles, et ETKVL koondis Auto tahab seda mootorit osta, on sul alles. Muidugi oli, ma ei jõudnud isegi veel kuulutust lehte panna. Tulidki kohale ja viisid mootori minema.”

Siis hakkas mees oma paati välja mõtlema, kuid algul ei tulnud pealmine osa niisugune välja, nagu ta tahtis. “Võidusõidupaate projekteerinud Olev Lauk tegi joonised. Teed jõime päris palju. Lõpuks Lauk tüdis ja ütles, et sa oled üks norija.”

Kaheksa aastat kandis mees paadi ideed endas. Ükskord tuli ta Pikassilla kandist ja sõitis läbi Elva. Elva lähedal teeb freesprussidest maju RPMi nimeline firma. Nende maju nähes leidis Tiit Uibo järsku oma paadi jaoks kõige parema lahenduse. Mees sõitis koju ja tegi kiiresti joonised.

Materjali sai ta nii, et onupoeg võttis parasjagu vanaisa metsast sauna jaoks palke. Õiges mõõdus palgid said sauna jaoks, aga tüveotsad ja ladvad jäid paadimaja jaoks. Kogu materjal läks Elvasse, see saeti ja freesiti ning kuivatati. Tiidu tehtud eskiisi järgi tegi ettevõtte arhitekt projekti ning saatis talle ülevaatamiseks. Kõik, mis omanikule ei meeldinud, tõmbas ta maha ja saatis projekti tagasi. Pärast kahe nädala pikkust tööd oli paadimaja paberil valmis. Siis tehti see valmis ja pandi ka RMPi kaarhallis kokku. “Firmajuht helistas ja ütles, et sinu onn on valmis, tule ja vaata. Oli täpselt selline, nagu ma tahtsin.” Siis võeti maja lahti, pakiti kokku ning toodi koju. Tiidul oli varem juba alusraam valmis, maja läks selle peale. Esimese sõidu tegi Jõeobu aastal 2003.

Rahvas on jõel enamasti lahke

Enamasti küsitakse jõel ikka, et kas kala on. Sageli tuleb pearaputus. Mõni mees või nainegi ei istu jõe peal suure kala pärast, vaid hoopis sellepärast, et igapäevasest keskkonnast välja saada.

Jõgedele ja järvedele on ilmunud palju kiirpaate, nende roolis istuvad sageli mehed, kelle jaoks teisi paate jõel polegi – on ainult mina ja maailm. “Nad ei ole halvad poisid, aga nad pole harjunud teistega arvestama,” nentis Tiit.

Mees tunneb end hästi nendes paikades, kust on pärit tema esivanemad. Puhja lähedal Saarekülas sündinud mehe esivanemad on pärit Soo küla Seli talust. Ikka sellest, mille juurest populaarne matkarada algab. Ka Saareküla inimeste jaoks oli Emajõgi teatud ajal põhiline liikumistee. Kevadel suurvee ajal ei saanud sealt muidu Puhja, kui tuldi mööda suure kraavi kallast Emajõe äärde. Jõel liikus siis aurik ja inimesed hääletasid selle peale, kui oli vaja Tartusse sõita.

Jõgi oli osake Tiidu lapsepõlvest ja hiljem täiskasvanuna tõmbas teda jälle vee peale. Varem, kui tal veel paati polnud, käis mees ka jalgsi mööda kraaviääri ja vanajõgesid sügiseti marjul. 1992, kui tuli Eesti kroon, jättis mees päevapealt suitsetamise maha.“Niisugune energia tuli, suutsin rinnuni rohust päris kiiresti läbi minna,” rääkis ta.

Kala on mees omajagu püüdnud, kuid kirglik kalamees ta enam ei ole. Seeni korjab ta samuti hea meelega. “Ema võttis mind alati seenemetsa kaasa,” meenutas mees. Noorena ei kurnatud teda normiga, et nii palju pead korjama, sellepärast on tal senini jätkunud huvi ja tahtmist metsaande korjata.

Jõeobu pardale tulevad loodusehuvilised, nendega on alati huvitav vestelda. Mõnikord sõidab ta ka marjulistega sohu.

Kõige vapustavam elamus, mida Tiit jõe peal on näinud, on merikotkaste mäng. “Nad panevad küüned kokku, siis kukuvad peaaegu alla, enne maad lasevad lahti, hõljuvad jälle edasi. See oli võrratu.”

Tõelise elamuse pakuvad jõele tulnutele ka võhumõõgad. Ja neid juba Emajõe luhtadel jätkub. Ilus on sõita, kui kõik on ümberringi kollane. Inimesed ahhetavad ja on tõeliselt rahul.  

Vaja viitasid ja talude nimesid

Teele Käreverest Palupõhja jääb ka üks väga hea kalakoht, mille Tiit on nimetanud seisu parandamise kohaks. “Kui oled jõe peal pikemat aega olnud ja kalasaak just kuigi suur pole, siis selles kohas saab paar latikat ikka. Samas paigas elab ka haruldane kala liivarull. Veel on lähedal üks angerjakoht.”

Jõel pole vähemasti Käreverest Palupõhja mingeid silte, milline vanajõgi suubub. Tiit Uibo hinnangul oleksid need hädavajalikud. Võiks olla ka brošüür või telefoniäpp, kust inimesed saaksid vaadata, mis paigaga tegemist. Samuti võiksid tema hinnangul jõe kaldal olla ka postid, kus kirjas, mitu kilomeetrit veel Võrtsjärveni või teiselt poolt tulles Peipsini.

Ära võiksid olla märgitud ka kõik vanad talukohad. Näiteks Reku ja Kärevere vahel asuvas Kullassaare talus ei läinud vesi mõnikord ka suvel madalamaks. Siis pandi mätaste alla hagu ja sinna peale kartul. Nii sai ka see pere oma talvekartuli. Aga miks talu oli just Kullasaare, seda mees ei tea.

Mõnikord talvel sõidab Tiit lihtsalt mõnele tuttavale külla. Ja räägib niisama juttu.“Väga huvitav on jõe ääres elavate inimestega suhelda,” lisas ta.

Mees tunnistas, et lapsepõlves rääkis ta igal pühapäeva hommikul vanaema ja isaga vanadest aegadest ja vanaaja elust. Vanaema tegi pannkooke ja kui koogid söödud ning kõht täis, siis ei tõustud kohe, vaid mõnus oli laua taga istuda ja kuulata. Nüüd on mees selle traditsiooni oma koju toonud ja teeb samuti igal pühapäevahommikul pannkooke.

Tiit Uibo paneb oma interneti kodulehele http://paatmaja.weebly.com välja pilte, siis saavad sõbrad mõistatada, kus ta parasjagu on. “Neist enamik on kalamehed ja käivad sageli vee peal, ikka tunnevad ära,” kinnitas ta.

Jõel sõitmine on Tiit Uibo jaoks nii töö kui hobi. Iga päev ta Jõeobu rooliratta taha ei istu. Muidu tekib tema sõnul taksojuhi tunne.

Üks ammune matk, mis õnneliku lõpu sai

Üks Tiidu tuttav rääkis loo, kuidas ta oma sõbraga kanuumatkal käis. See võis olla möödunud sajandi 90. aastate algus, kui punakotkad olid juba enamasti oma kodumaal. Sõber helistas ühel ilusal maihommikul ja kutsus kanuumatkale. Läheks õige Puurmanist Tartusse. Mida kaasa võtta? Ei ole suurt midagi vaja, ilm on ilus, võib T-särgi ja lühikeste pükstega minna. Nelja-viie tunniga oleme Tartus.

Mõeldud, tehtud, mehed lasid kanuu vette. Järgmine info sõpradest oli öösel kella kahe paiku. Siis olid nad kusagil metsas ja aerutasid kõvasti. Paat oli härmas, üleni valge. T-särgis ja lühikeste pükstega mehed pingutasid elu eest, et sooja saada. Kus nad parasjagu olid, sõbrad ei teadnud. Varahommikul jõudsid nad Pede suus olnud Melgi talu juurde. Talus olnud inimene teatas, et võõraid ta öösel tuppa ei lase, mingu sauna, pangu tuli ahju, puud on nurga taga. Järgmisel hommikul said mehed teada, et Jõesuusse on seitse kilomeetrit, aga Tartusse veel 50. Nad aerutasid Jõesuusse ja kutsusid sõbra sinna autoga vastu.

Tiit Uibo elukäik

*Sündinud 1957. aastal Tartus

*Õppinud Kõrveküla koolis

*Ametit õppinud Helme kutsekeskkoolis

*Ettevõtja 

Looduse hoidmine ja seal heaperemehelik tegutsemine liidab 

Kunagi külastuskorraldusega tegelenud Eerika Purgel sai Tiit Uiboga tuttavaks, kui 2009. aastal oli vaja sõita Emajõe- Suursoo kandis Emajõel, et saada teada, mis jõe ääres külastustaristu osas toimub.

“Tiit tuli koos teiste kohalike ettevõtjatega appi, sest kahjuks sellist töövahendit, mida laevatataval veekogul efektiivselt saanuks kasutada, meil kohe endal ei olnud. See retk oli ka kui kaks ühes, saime alad vaadatud ja infot kohalike nägemusest, sest tuli välja, et Tiit tunneb kohalikke olusid ja selgus, et meil on palju ühist. Eelkõige oli see austus ja armastus looduse vastu. Samuti teadmine, et kui vaja, siis on olemas inimesed, kes aitavad üksteisel looduses toimetada. Nii sai tehtud ka edaspidi mitmeid retki koos Tiiduga. Retk Tiidu ja tema isetehtud veesõidukiga oli lausa preemia ühe loodusharidusliku konkursi võitjale. Looduse hoidmine ja seal heaperemehelik tegutsemine liidab inimesed ühte.”

HELVE LAASIK

blog comments powered by Disqus