Peep Arold on mees, kellel pole puhkust. Kui ta parasjagu oma igapäevast leiba Luua Metsanduskooli metsaülemana ei teeni, reisib ta vilistades mööda maailma ringi, sest Arold on nimelt üks 48st maailma maadluskohtunikust, kellel on kõrgeima taseme nimetus: olümpiakohtunik.
Kui teised inimesed puhkavad, on Peep Arold tööl. Nii juba aastaid, sest Aroldi puhkusepäevad kuluvad kõik hobiga tegelemisele. Kui seda saabki hobiks nimetada, sest olla üks maailma parimatest maadluskohtunikest nõuab omajagu tööd ja pühendumust.
“Ega hobi ei ole töö, vaid pere arvelt,“ tõdes Arold. “Et sellega tegeleda, peab olema suur pere mõistmine. Pere peab tunnistama, et teed ja oled. Muidu ei saa.“
Võistlusterohketel aastatel on Arold enda sõnul Eestist eemal umbes 35 päeva. “Muidugi silmaringi laiendamiseks on see asendamatu, “tõi ta välja ka oma hobi positiivseid külgi.
Kohtunikuks seltskonna tõttu
Tänavu möödub Peep Aroldil esimesest vilistatud matšist 21 aastat. Kuidas aga saada maadluskohtunikuks? “Tahtmine peab olema!“ vastas Arold vankumatult. “Tahtmine on see kõige tähtsam.“ Selleks, et juba kõrgemate kategooriate kohtunikuna tegutseda, peab koolitusi läbima, kuid selleks, et Eestis vilistada, piisab vaid ala tundmisest. Inimene, kes on ise maadlusega tegelenud, kes teab ala tehnilist ja taktikalist külge, võistlusmääruseid, sellel on lihtne.“
Arold hakkas maadluskohtunikuks esialgu vaid selleks, et mitte sõpradest eemal olla. “Eks see maadlus oli rohkem seltskondlik tegevus ja tippsporti ei küündinud,“ seletas mees, miks ta ühel hetkel maadleja rolli kohtuniku oma vastu vahetas. “See oli nagu põhiargument.“
Seltskond on senini jäänud üeks suurimaks teguriks, mis Aroldit maadluse juures hoiab. “Aastatega on mitmetega kujunenud nii, et võistlustel saame kokku ja käime üksteisel külas.“
Ringi rännates näeb kõike
Rahvusvahelise kohtunikuna maailmas palju reisides on Peep Aroldile tuttavad nii eri rahvuste omapärad suhtlemisel kui tanklate ja lennujaamade tualettruumid. 1998. aastal Saksamaalt tagasi tulles juhtus nii, et Poola ühistransport streikis ja sealt tuli häälega Eestisse saada, milleks kulus suisa kaks päeva. “See oli igavesti kihvt tulek. Kohtusin leedukatest autoostjatega, kellest üks, tuli välja, oli mu vennaga koos sõjaväes olnud. Edasi sain juba lätlastega. Nalja sai palju. Kõik mitu ööd ja päeva magamata ning söömata. Siis polnud lätlastel enam raha kütuse jaoks…” rääkis ta ühest oma ekstreemsemast seiklusest.
“Aga see-eest ma võin Lätis neile alati külla minna. Ükskõik mis kell ja ükskõik mis olekus. Ainult helista ja tule!“ Hiljuti oli väiksemaid sekeldusi ka seoses Islandilt tulevate tuhapilvedega, kui Aserbaidzhaani pealinnast Bakuust MMilt tulles lennukid õhku ei tõusnud. “Õnneks ma ise planeerisin oma reisi nii, et mina läksin ja tulin Peterburi lennujaama kaudu ja avastasin enda jaoks, et Venemaal ikka toimivad kõik asjad väga hästi,“ kiitis mees oma valikut. “Sõbrad soomlased, kellega koos Bakuus lennujaamas olime, said kolmapäeval ja neljapäeval kodumaale tagasi, kui mina olin juba esmaspäeval kodus. Tulid Viini kaudu ja sealt bussiga Tallinnasse ja siit üle lahe laevaga.“
Kohtunik pole turist
Harilikult võistlustel käies Peep Aroldi sõnul külastatavat riiki siiski palju ei näe. “Võistlused toimuvad enamasti ikkagi linnades ja sealt eksootikat otsida ei anna. Eksootika on ikka kõrb või taiga või kuskil omaette üksik saar. Suurlinnad on ju tegelikult oma laadilt ühesugused,“ rääkis Arold, kuidas võistluspaigad üsna igavalt sarnased on. “Võistlustel on kindel järjekord: lennujaam, akrediteerimine, hotell, spordisaal, siis kuskil on veel mingi bankett või vastuvõtt ja nii ta on. Kui sa ise tahad sinna midagi juurde näha või teha, siis see on lisapäev, mille sa võistlustele juurde võtad. Kas lähed päev varem või tuled päev hiljem. Kohtunikul vaba aega ei ole.“
Aroldi sõnul on tiitlivõistlustel kohtunik kusagil keskpäevast kuni õhtul kella kümneni ametis.
Ka kohtunik teeb trenni
Kuigi maadluskohtuniku töö pole Aroldi sõnul füüsiliselt väsitav, teeb ta siiski enne suurvõistluseid korralikult trenni. Mitte küll raskuseid tõstes või staadionil sörkides, vaid omamoodi. “Enne suuremaid võistlusi üritan ikka vilistada mõnda tugevamat turniiri, et oleks niiöelda kõik käes. Või siis teine asi on minna päris algajate võistlustele lastele vilistama ja olla matil päris pikalt ja vehkida, et olla kindel, et ma ei eksi ka siis, kui olen väsinud,” seletas Arold oma ettevalmistusmetoodikat. “See on vaimselt väsitav. Otsused peavad olema maru kiired ja õiged,” lisas ta.
“Aga eks enne võistluseid vaatad veel ära mõned videod eelnevatest matšidest. Kohtunikud tunnevad ju ka suures osas sportlasi ning teavad nende varjatud võtteid,” seletas Arold. “Ala on selline, kus võistlemine käib lubatud ja lubamatu piiril, aga videokordused on eri nurkade alt ja sealt näeb ära, kuidas tuleb võistluse ajal positsioonivalik teha, et midagi märkamata ei jääks. Sportlase ülesanne on ju ära võita vastane ja kolm kohtunikku“
Keeled on erinevad
FILA ehk rahvusvahelise maadlusliidu ametlikud suhtluskeeled on inglise ja prantsuse keel, kuid Aroldi sõnul sõltub kõik siiski suuresti sellest, kellega suhelda. “Mina puutun kokku hästi palju vene keelega,” tõi ta näite. “On endised liiduvabariigid ja sotsmaad, kes kõik räägivad vene keelt ja kuna see vene koolkond on ka nii tugev, siis võib ka Ameerikas olla isegi kuni kümme protsenti treeneritest endistest sotsriikidest. Kuna vene koolkond on nii tugev, siis on ta igal pool maailmas laiali ja täiesti üllatavaid kohti võib tulla, kus on tarvis vene keelt kasutada. Ma pakun, et kuni pool maadlusega tegelejatest räägib kindlasti vene keeles. FILA tegi kuus kuni seitse aastat tagasi muutuse, et kui varem olid ametlikud keeled ka vene, saksa, hispaania, siis nüüd jäid ainult prantsuse ja inglise keel,“ jääb otsus Aroldile mõneti mõistmatuks.
“Mina ei valda tegelikult ühtegi ametlikku keelt. Inglise keelest saan aru ja seletan ära nii palju, kui on maadluse juures vaja, aga grammatika on null. Samas see ei sega kedagi: kehakeel on olemas,” on Arold positiivne.
Reeglid pidevas muutumises
Kuigi suurvõistlused nagu Euroopa ja maailma meistrivõistlused on vaatajatele tihti põnevamad jälgida, naudib Peep Arold kohtunikuna ise rohkem turniire. “Turniiridel ma olen pingest vaba. Suurvõistlustel on ka iga väike eksimus suur. Maadlus on ju subjektiivne ala. Reeglid on sellised, nagu nad on ja igasuguseid asju juhtub. Seepärast on ka turniiridel vilistamine pingevabam. Ei ole nii palju muretsemist vigade pärast,“ seletas Arold.
Et publikuhuvi suurendada, on ka reeglid pidevas muutumises, üritades lisada vaatemängulisust. Aroldi sõnul on see just kõige raskem võistlejatele, kuna üks või teine võte, mis oli enne lubatud, osutub järsku keelatuks ja kogu treeningtsükkel tuleb muuta. “Palju on neid, kes olenemata võistlusmäärustest on väga hästi maadelnud ja võitnud, aga on ka selliseid, kes mingite muutuste vahel on saanud oma võidu kätte ja pärast seda on jälle kadunud.“
Populaarsus kahaneb
Vaatemängulisuse ja atraktiivsuse puudumise tõttu on maadlus finantsiliselt ka küllslt vaene ala. Reklaami- ja sponsorrahad lihtsalt ei liigu, kui meediakajastus puudub. Ka Eestis pole maadlus enam sugugi sama populaarne spordiala kui Kristjan Palusalu suurte võitude ajal. “Kui Eesti meistrivõistlused toimuvad saalis, kus pole ühtegi ajakirjanikku, siis on midagi mäda,“ tõdes Arold maadluse nukrat hetkeolukorda. “Isegi Heiki Nabi maailmameistriks tulekut ei suutnud alaliit ära kasutada.”
Ka noori maadlejaid pole enam kuigi palju peale tulemas. Judo, mis on Eestis olnud kuskil 40 aastat, on samas üsna populaarne. “Eks häda ole ka see, et maadlus on kontaktne spordiala. Ta on valus,” lisas Arold.
Samas kohtunike järelkasvu siiski jagub, sest kuigi Arold oli vilistama hakates koguni esimesed kümme aastat kõige noorem kohtunik Eestis, on viimasel ajal uusi noori peale tulnud. “Aga kõige hullem selle asja juures on, et neil ei ole stiimulit edasi minna,” kurtis ta. “Käivad ja on, aga puudub see enesele seatud eesmärk. Motivatsiooni naguniigi pole. Mis need hotellid ja sõitmised ikka on, aga just seda enese sisest, et ma pean olema parim ja ma tahan minna ja jõuda kuskile, see on puudu noortel.“
Üks suur eesmärk
Peep Arold ise veel vilet nurka ei viska. “Ma olen mitu korda mõelnud loobuda, aga samas jälle, kui olen kaks kuud kodus olnud ja pole kusagil käinud, siis hakkab mingisugune uss sees kriipima, mis ajab välja. Ja kui see aeg läheb pikaks, ütleb naine ka juba, et mine ära võistlustele, kaua sa kodus vahid ja närvitsed,” põhjendas Arold oma jätkamist.
Eesmärkidest rääkides vastas ta lühidalt: “Üks on.” Kuigi Peep Arold on olümpia kategooria kohtunik, pole ta veel tegelikult ühelgi olümpial vilistanud. Enne Pekingit langes viimases valiku ringis välja. Lootused on suured, et 2012 Londoni olümpial on Jõgevamaa mees vilistamas.
i
KARL SAKRITS
