Mees, kelle elu on seotud teedega

Kuno Männik on Jõgeva mees, siin üles kasvanud ja keskkooli lõpetanud. Ka ametis olnud ning hoidnud linna ja maakonna arengul jõudumööda kätt pulsil. Kohtume Jõgeva aleviku kergliiklusteel, mille ehitamisest on tänaseks möödunud 20 aastat. Teedest ja elust Jõgeval auväärse inseneriga ka juttu teen.


Kuno Männik lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli, tollase TPI 1974. aastal autoteede erialal ja sattus pärast kohe kooli lõpetamist ka erialalisele tööle ning sellest ajast alates on ta tee-ehituse alal töötanud. Kümme aastat õnnestus tal olla abimaavanem Jõgeva maavalitsuses, kus ühe osana oli ta vastutusalas samuti teedega seonduv. Tänasel päeval käib ta Tartusse tööle enamasti rongiga. Ka Tallinnas käib ta rongiga.

Peab rongidest väga lugu

„Porgandid sõidavad ju kenasti, hommikul tuleb kuue paiku tõusta. Rongis võtan sülearvuti lahti ja valmistan asju ette, isegi dokumente olen rongis allkirjastanud. Autoroolis sellist tööd ju teha ei saa ning mõtted on niikuinii töö juures.“

Rongiga on tema sõnul hea, ei pea aknast välja vaatama ja ilmtingimata midagi uut otsima, sest muutusi, erinevalt maanteedest, väga palju pole. Abimaavanemana töötades avanes talle laiem pilt probleemidest, mis ühiskonnas eksisteerivad, „lõi klapid laiali“, nagu ta ise seda kutsub.

Kunole meeldib sõita jalgrattaga ja kui varem oli ta rohkem tee ehituskvaliteedi ülevaatamisega seotud, armastas ta ise kaherattalisega tehtud tööd kontrollima minna. Samuti andis ta oma sõitude põhjal infot kolleegidele, et kuhu on auk või konarus tekkinud. Jõgevamaaga seoses peab ta erialaliselt tähtsaks kergliiklusteede ehitust viimaste aastate jooksul.

„Kergliiklustee on üldmõiste nagu maantee või nagu tänav,“ selgitab teeinsener. „Maanteed liigituvad ju ka põhimaanteedeks, tugimaanteedeks ja kõrvalmaanteedeks. Kergliiklustee liigitub kõnniteeks, mis on selline liiklusruum, mis on äärekiviga sõiduteest eraldatud ja mõeldud ainult kõndimiseks. Teine kergliiklustee liik on rattatee, mis mõeldud spetsiaalselt ratastele, aga sõita võivad seal ka mopeedid. Kolmas tee on mõeldud nii jalakäijatele kui ka ratturitele. Seadus ütleb, et kõnniteele märki ei panda ja kui on jalgtee märk, mida võiks panna näiteks Betti Alveri parki, siis rattaga seal sõita ei tohiks. Kui on rattatee, siis on seal ratturi märk. Spetsiaalselt jalgratturitele ettenähtud liiklusruum on alati märgiga tähistatud.“

Õnnetusi Männiku sõnul ratturitega, kes asja spordina võtavad, statistiliselt väga palju pole, kuigi need mis on, on jäänud kõlama ja fataalsed. Olgu või näiteks Jõgevamaalt pärit Lauri Ausi juhtum 2003. aastal, kes hukkus mitte omal süül. Ka Andrus Ansip, kes pidi uuesti kõndima õppima, sattus ränka õnnetusse. Rohkem õnnetusi juhtub siiski teedel, kus jalakäijad ja ratturid on segamini.

„Seal on rulluisutajad ja suusatajad, rulatajad, veel tõukerattad, lapsevankrid, ühesõnaga erineva ettevalmistusega liikujad. Koduperenaine ja pensionär on kõik kobaras koos ja sinna juurde rattur, kes allamäge sõidab 50 km tunnis. Piiravat märki talle pole ka ju ees… Ja nii need õnnetused juhtuvadki.“

Toimuvaga kursis Vooremaa kaudu

„Mu seosed Jõgevaga on viimasel ajal on olnud tagasihoidlikud. Täpselt 20 aastat tagasi alustasime siin selle kergliiklustee ehitamisega ja aastal 2000 sai see valmis. Olin sel ajal linnavolikogu esimees, ja seda lausa kuus aastat järjest. Siis olid planeeringud, eriti üldplaneering, igapäevane asi. Igas maakonnas olid teedevalitsused. Siis olid ka igasugused turvalisuse ja liikluse komisjonid. Nüüdseks on jäänud nelja regiooniga üks Maanteeamet, mis riigiteede küsimusega tegeleb. Kahjuks on mu töö Jõgeva linnaga jäänud kogu aeg kaugemaks, aga ma loen Vooremaad,“ rääkis Männik.

„Jõgeva linn on raudteega juba 140 aastat tagasi pooleks jaotatud, elan vaiksemas osas, kus on ainult elamud. Tegelikult kõike, mis kesklinnas juhtub, loengi rohkem lehest.“

Männik meenutab linnavolikogu päevilt, et vahe kahe linnaosa vahel on olnud, sest ikka  kostus hääli, et kesklinna osa on justkui eelisarengus, et seal tehti tänavaid rohkem korda. „Tollel ajal sai siiski konsensus leitud. Väiksemad tänavad olid 20 aastat tagasi kruusa all, tänaseks, võin küll eksida, ei ole ühtegi kruusaga kaetud tänavat. Kõik on tolmuvabaks viidud. Mingit erilist kaklust, et ühel või teisel pool raudteed, mina küll ei tea.“

Küll mäletab Männik varajasest noorusest, et poiste vahel peeti sõda – raudtee oli piiriks. Vana leivatööstuse juures olid väljad. Seal peeti lahinguid, mängus olid nii vibud kui ka mõõgad ja kilbid ja 30 pealised „sõdurid“ kummalgi pool. See kõik toimus kuskil 1957–59 aasta paiku. Need olid kõik omad poisid, rahvuspinnal pole Jõgeval kunagi pingeid olnud. Küll aga teab Männik rääkida volga-sakslastest, kes siin linnas kodu leidsid, keda oli ligi sadakond peret ja paljuski ehitusel töötasid. Gorbatšovi sula paiku asusid nad ümber Saksamaale.

Kolm omaette piirkonda

„Jõgevamaa identiteeti tunnetan suhteliselt vähe,“ tõdeb Männik. „Siin on olnud kogu aeg kolm piirkonda, mille keskusteks on väikelinnad – Mustvee, Jõgeva ja Põltsamaa, mis kõik on olnud ka omaette rajoonikeskused. 1960ndate alguses nad liideti ja siis pandi Jõgeva maakonna linnaks. Sealt pärineb ka arusaamine, et siin peab olema maakonnakeskus. 80ndate alguses oli siin üle seitsme tuhande elaniku. Elamuid pandi püsti ja rahvast muudkui tuli. Erilist tööstust pole siin aga kunagi olnud. Mustvee ja Põltsamaa on Jõgevat tunnistanud kui paratamatut administratiivkeskust. Kui inimestel olid kultuurilised või ka kaubandusvajadused, siis oli ju Tartu kõigile ajaliselt peaaegu sama kaugel. Tartu on olnud kogu aeg tõmbekeskuseks. Jõgeval sellist funktsiooni välja pole kujunenud ja karta on, et seda ei tekigi kunagi. Riik peab kuidagimoodi kohal olema. Enamus asju on võimalik praegu kodunt lahkumata korda ajada, aga eks mõned ikka soovivad käia rääkimas ja kaebamas ning eks sellepärast siia ka riigimaja tehakse. Viimane haldusreform pani viimase hoobi, pärast seda tundub kolme piirkonna koostöö peaaegu olematu. Jõgevamaal puudub ainukese maakonnana kohalike omavalitsuste liit.“

Jõgeval ja ümbruskonnas sõidab Kuno Männik rattaga ja tal on välja kujunenud paar marsruuti, mis talle lemmikud on. „Koos vallaga oleme neid kergliiklusteid arendanud. Sõidan Siimusti kanti, Laiuse-Kuremaad sõidan. Need on sellised 25 km pikad otsad, tund sõitmist. Sõidan ja vaatan, mis on ümbruses juhtunud.“

Viis aastat on Kuno Männik Maanteeametis täitsa uutes funktsioonides. Ta ei tegele ehitusobjektidega, mistõttu ta ka igapäevaselt neid üle vaatama ja kontrollima ei pea, mida ta peale tööd oli harjunud tegema, seda enamasti rattal. Pigem avastab ta uusi objekte, et tema kolleegid teevad jälle midagi toredat ja head, kas midagi täitsa uut või on taastamas kulunud teekatet. Objektide otsustusprotsessi ta enam ei sekku. „Eraldatud on planeerimine ja teetööde korraldamine. Tegelen protsessi esimese etapiga, milleks on kavandamine ja strateegiline planeerimine. Analüüsime üldiselt liikumisvajadust, mis liikumisviis paremini sobiks ja kuidas seda transpordiga ühildada. Kus on autod, kus jalakäijad, millises järjekorras investeerida. Vaatleme taristut tervikuna. Andsin võimaluse ka noorematele ennast juhtimises tõestada. Olen praegu omandiekspert, vaatan, kas kaugemas tulevikus mõni tee võiks riigi käes olla või saaksid omavalitsused selle majandamisega paremini hakkama. Samuti teedevõrgu kujundamine, milliseks neid arendada ja mis on prioriteedid.“

Kuno Männik on enda sõnul iseloomult selline, kes püüab alati „midagi veel“ ja õnneks on ta elukutse seda võimaldanud. Eriti kõrgelt hindab ta seda, et on saanud erialalises mõttes maailmas palju ringi rännata. Oma elamisega on ta Jõgeval väga rahul. Ta on koos abilistega oma kätega maja üles ehitanud. „Olen otsustanud, et elan sellises mikrokeskkonnas. Mu vanemad otsustasid, et Jõgeva on koht, kus ma üles kasvasin. Seda minu käest keegi ju ei küsinud. Kas ma tänasel päeval teeksin ise sellise valiku, et siin elada, siis ma kahtleksin selles. Kultuuriliste vajaduste jaoks lähen Tartusse või veel kuskile mujale. Töökohtade valik väike. Aga mõnusalt rahulik ja looduslähedane paik pärast tööpäeva toimetamisteks.“

Mehi ja naisi, kes teevad omas ametis palju tööd, kujundavad meie keskkonda turvalisemaks, loovad ühendusi erinevate punktide vahel, hoiavad sõna otseses mõttes kõike liikumises ning neil on suur vastutus, tihtilugu ei märgata. Neile ordeneid ei jagata. Jagatakse neile, kes hooajaliselt silma paistavad või on meedia tähelepanu keskpunktis. Kuno Männik leiab, et nende ja tema töö on äärmiselt materiaalne ja ka töötasu on hea. Ju siis on tänu juba selles. „Kõik tee-ehituse projektid on avaliku huviga projektid, kõik möödasõitjad on targad. Teavad täpselt, et mida tehakse, on valesti. See, et kiitmist on vähe, on loomulik. Ehituse ajal ju segame liiklejaid. Vaheldusrikas töö ja keskmisest kõrgem palgatase hoiab meid sel erialal. Ja hea tunne on sõita mööda uut tasast teed, mille valmimises oled osalenud.“

Indrek Sarapuu

blog comments powered by Disqus