Esmaspäeval, 25. märtsil möödub 70 aastat Eesti rahvast raputanud traagilisest märtsiküüditamisest. Viimastel aastakümnetel on ilmunud sadu ja sadu vahetuid meenutusi 1949. aasta märtsikuus aset leidnud sündmustest. Toome täna teieni mõned meenutused meie kaasteelistelt, Jõgeva piirkonna inimestest. Nende enda või vanemate kogetust ja läbielatust.
VOOREMAA
Elukohas tuli võidelda rottidega
„Kuna sündisin Novosibirski oblasti Vengerovo rajooni Tatarski külas 1. jaanuaril 1956. aastal ja kodumaale jõudsin koos vanavanemate ja vanematega 1957. aastal, pärinevad minu mälestused Siberist vanaema, vanaisa ja vanemate juttudest.
Märtsiküüditamise tulemusel pidi Siberi teekonna ette võtma minu vanavanaisa August Kull oma tütreperega. Vanavanaema Leena oli surnud sõja lõpus. Augusti väimees Eduard Aru oli aga tegevuse eest Kaitseliidus juba 1945. aastal Vorkuta vangilaagrisse saadetud. Eduard jõudis pere juurde Siberis hiljem.
Elama pandi pere muldpõrandaga onni, kust tuli esmalt välja tõrjuda selle seniseid asukaid – valgeid rotte. Need olid rotid, keda peeti ohtlikeks ka inimestele.
Kuueaastane onu Mart haigestus kohe peale Siberisse jõudmist leetritesse. Temaga on seotud ka järgmine lugu. Kord küsis Mart emalt (minu vanaemalt), et miks meil liha ei ole? „Mina naabrite juures sõin,“ rääkis Mart. Külas elas siis palju kalmõkke, kes sõid aga sõnnikupatareisse veetud surnud hobuste liha. Selle eest pani vanaema Mardi nädalaks luku taha. Kohapeal leidus aga õnneks küllaldaselt nõgeseid, mida sai toiduks kasutada.
Külaelanikud vedasid kaelkookudega jõest vett. Kaldad olid kõrged ja jõgi sügav. Kõik see pidi kahel korral Mardile saatuslikus saama. Õnneks leidus päästjaid, kes väikese marakrati veest välja tõmbasid.
Isast sai Siberis traktorist. Juba traktori käivitamine 40kraadises külmas oli omaette ooper. Ennastsalgav töö külmas Siberis ja ka hiljem kodumaa pinnal, viisid selleni, et isa jõudis vaid oma 44. sünnipäeva tähistada. Ema sai kaasa eluaegse südamepuudulikkuse.
Ka Siberis tahtis elu oma elamist. Oli kurbust, oli rõõmu. Vanavanaisa ei suutnud võidelda saatusega ja suri varsti. Rõõme pakkusid aga teineteise leidmised. Nii leidis isa minu ema ja tädi Aino sai kokku oma tulevase kaasaga.
Eestlaste töötegemise oskused, tahe, visadus osutusid kohalikele kättesaamatuks suuruseks. Oldi eesrindlased riigitööl ja vabast ajast parandati oma elamistingimusi. Nii ehitas puutööd hästi tundev tädimees Harry kena maja valmis.
Elati pideva kontrolli all. Igal nädalal kontrolliti kohalolekut. Vabanemine tuli, kuid ka kodumaal polnud me eriti oodatud. Kodud olid võõraste hõivatud ja nende eest tuli võidelda. Vanaema oli energiline tubli naine ja saavutas selle, et juba veebruaris 1958 andis Eesti NSV Ülemkohus rehabiliteerimisotsuse vanavanaisa kohta. Tagastati ka äravõetud vara.
Ja nii elangi kodus, kust minu vanavanaisa oli võõrvõimu tahtel sunnitud lahkuma. Kodus, mida armastasid minu vanemad. Kodus, kus kasvasid minu lapsed ja mida peab kalliks minu pojapoeg.”
Elsa Põldaru (Aru)
Teekond tundmatusse
„Oli lõppemas kevadine koolivaheaeg. Käisin Palamuse koolis II klassis. Minust viis aastat vanem vend Jaan oli lõpuklassi, seitsmendat lõpetamas. Vend Mart oli Tartus keskkooli õpilane ja viibis ka vaheajal kodus.
Kodus toimetasid meie ema ja vendadest vanim, talutöid korraldav 19aastane Tõnu. Õde Salme oli koduabiliseks Palamusel. Isa Julius viibis kinnipidamiskohas juba 1946. aastast. Öösel vastu 25. märtsi toodi meile teade, et midagi enneolematut on sündimas: valla täitevkomitee esine on täis veoautosid ja sõdureid.
Jutt kulakute võimalikust küüditamisest liikus juba pikka aega. Tartumaa täitevkomitee oli meie pere tunnistanud kulaklike majapidamiste hulka mittekuuluvaks, sest olime astunud äsja moodustatud kolhoosi liikmeks ja ei olnud midagi eriti karta. Laudas oli poegimisootel mullikas ja ega põgeneda ei olnud ka kuhugi.
„Hommikulauas filosofeerisin, et see küüditamine on tühi loba ja muidu hirmutamine,“ meenutab vend Jaan. Sain need sõnad vaevalt öeldud, kui vend Tõnu jooksis õuest tuppa hüüdes:
„Tulevad!”
Õnneks jäi küüditajate auto enne meie õuele jõudmist lumme kinni. Need mõned minutid päästsid ühe neljast vennast. Ta jõudis kalossides ja kerges riides maja otsaaknast väljuda ja varjuda. Peagi oli õues ka küüditamistoimkond: kolm meest ja üks naine. Tundmatu automaadiga mees võttis keset õue sisse asendi, millest oli võimalik iga õuesolija sihikul hoida. Tulijad nõudsid perekonnapead.
Ema katkestas laudas vastpoeginud lehma lüpsmise ja tuli õue. Ohvitser luges ette Eesti NSV Ministrite Nõukogu määruse ja kooliõpetajast tõlk tõlkis selle eesti keelde. Ja mis sa kostad, ikka olevat me kulaklik perekond. Ei aidanud kulaklikust majapidamisest tühistamise tõendki. Lisaks sellele oli määruses juttu mitte Kollidest, vaid Koolidest. Ei päästnud passide näitamine ega ka selgitamine.
Asjade pakkimiseks anti kahe tunni asemel üks. Mida oli sõja üleelanud kuuelapselisel perel, kellelt loomad peale pereisa arreteerimist natsionaliseeritud ja kes enda käsutuses oleva 1,5 ha põllumaa eest 13 000 rubla kulaklikku maksu pidi tasuma, pakkida oli? Venelasest ohvitser vangutas pead, kooliõpetajal ja vallametnikul oli piinlik. Nad püüdsid meid aidata kraami kaasavõtmisel. See kraam oli rukkijahu, tangud, veidi soolaliha, kott kartulit, mõned riideesemed, kirves ja kahemehesaag. Raha oli 33 rubla. Lauta jäi viis siga, kolm lehma, lambaid ja kanu, õue valvama koer.
Lahkusime teadmata, mis meid ees ootab. Esimeseks peatuskohaks sai vallamaja. Varandus tuli autolt maha tõsta, sest auto läks uue „saagi” järele. Päev mööduski vallamajas. Enne päikeseloojangut laadisime kraami jälle autole. Autokast tuubiti rahvast täis, saatjateks kaks sõjaväelast. Autokolonn sõitis Jõgeva jaama, kus ootas kaubavagunitest ešelon. Meid kinnivõtnud ohvitser andis meid ema ja vennaga rongiülemale allkirja vastu üle. See oli täiesti loogiline: kui on kaubavagunid, siis on see mida veetakse, kaup. Ja kaup on raudteel ikka saatedokumentide alusel liikunud.
Vagunid tuubiti täis, koos kompsudega paarkümmend inimest. Kohe kui vagun sai täis, suleti uks ja lukustati riivi. Niipea kui uksed sulgusid, saabus vagunisse täielik pimedus. Vagunis oli punkriahi, otsanarid, millel istuda ei olnud võimalik, pikali sai aga olla küll. Uksi ei avatud enne kui kahe ööpäeva pärast, kui meid kusagil kõrvaljaamas „oma asja” õiendama lasti. Rong sõitis kohe minema, Orava jaamas võeti täiendavalt peale Võrumaalt küüditatuid.
- märtsi keskpäeval ületasime Eesti-Vene piiri. Reisisiht oli teadmata, sest Siber tähistas ülimalt suurt maa-ala.“
Vennad Jaan ja Aadu Koll
Õuduste teekonna algus
„Poeg Ilmar läks sel päeval Aksli Juhaniga hambaarstile. Hugo läks hobusega Oonurme metsa puid vedama ja mina olin Jutaga kodus. Tuli vallamajas töötav Tooni ja ütles, et rahvast veetakse – küüditamine.
Ehmatasin nii ära, et ei mõistnud midagi teha. Tõmbasin palitu selga, võtsin Juta käekõrvale ja astusin toast välja. Uksed jäid kõik lahti. Läksin lapsega mööda väljavaheteed. Eemalt nägime, et mööda suurt teed sõidavad autod, inimesed peal. Igal pool oli vesi ja pori. Jõudsime läbi metsa Oonurme Untide poole. Olin seal terve päeva. Nägin, kuidas naabertalu perenaist lastega ära viidi.
Olime Untide pool peidus ka öö ja hommikul läksime Jutaga Kuristale onu juurde. Seal olid ees vanem poeg Hugo ja poeg Ilmar. Kartsime, et siit leitakse meid niikuinii ning saatsin Ilmari ja Juta oma õe juurde Laiusele. Ei tahtnud, et minu pärast keegi ära viiakse ja otsustasin koju tagasi minna.
Teel koju nägin Jõgeva poolt autot püssimeestega sõitmas. Muidugi märkasid nad mind, käsutasid seisma. Küsiti miks siin olen ja kus lapsed on. Vastasin, et ei tea lastest midagi. Mind võeti kinni ja viidi Jõgevale miilitsamajja. Olin terve öö seal. Järgmisel päeval ülekuulamisel pinniti, et kus sa olid ja miks. Küsiti laste kohta. Ülekuulajatel olid laskeriistad laual.
Ütlesin, et laske mind või maha ma ei tea, kus mu lapsed on. Seepeale öeldi, et niikuinii leiame üles, aga siis olete lahus. Järgmisel päeval pandi mind autole ja viidi koju ning öeldi, et võta omale asju kaasa.
Kodus oli aga nagu sõda üle käinud. Kõik oli laiali tassitud. Lihakirn oli tühi, riided, tekid olid läinud. Naabrinaine tõi liha, alles oli veel üks väike nuts rukkijahu, selle võtsin ka kaasa, külainimesed tõid mõne pätsi leiba.
Edasi viidi mind Vaimastvere vallamajja ja samal päeval sealt Jõgevale tagasi. Vallas sain tuttavatele naistele öelda, et mu tütar on Laiusel, tooge ta Jõgevale. Kartsin, et Juta on pisike ja kuhu ta üksi jääb. Juta jõudis Jõgevale, ise olin vist juba vagunis. Mäletan, et raudtee äär oli suurvee all. Palgid ujusid vee peal.
Kõige kurvem oli veel see, et meie koer Tommi jooksis auto järel, vahepeal ujus, sest vesi oli sügav. Tahtis mulle vagunisse järgi tulla. Mina nutsin, teised veel ütlesid, et nutad nüüd koera pärast. Mina ütlesin, et ta on veel ainuke saatja, kedagi teist ei ole enam. Õhtul läks rong teele. Sõitsime kolm nädalat.“
Magda Miku tütre Juta jutu põhjal
