Mõni aeg tagasi lõppes meie ajalehes järjejutt “Minu pere ja kaasmaalaste Siberi-aastad”, autoriks Jaan Peetsalu. 1957. aasta kevadel jõudsid Siberist tagasi nii tema kui ta ema ja õde. Nad said elama asuda oma endisse koju praeguses Tabivere vallas Koogi külas ja astusid varsti kolhoosi liikmeiks.
Sama mees, kes koolipoisina Siberisse viidi ja paarikümneaastase noormehena Eestisse tagasi pääses, on kirja pannud ka oma mälestusi 1960. aastatest, mil tema kodukülas Koogil tegutses kolhoos kõlava nimega “Leninlik Tee”.
Kolhoosi kontor asus tollal vanas mõisahoones, kus hiljem oli pikemat aega kauplus, mis aga nüüd Koogi kena paisjärve kaldal paraku tühjalt ja mahajäetult seisab.
Töötasin 1960. aastatel kolhoosis põhiliselt elektrikuna.
Kantseleis olid ametis pearaamatupidaja Kaljo Põldma, raamatupidaja Elle Pallo, arveametnik Hele-Mall Valk. Tagaruumis, kus oli tookord veel alles mõisaajast pärit inglitega kamin, oli Vana Pika ehk esimehe Kalju Rebase tööruum. Toas oli laud ja seinas põdrasarv mantli riputamiseks. Vana Pikk oli kõva jahimees, puhkusegi võttis ta jahihooajal, detsembris. Ta põdes ka mehhaniseerimistõbe ja püüdis vähemalt korra päevas kolhoosi töökojast läbi käia.
Sillamäelt, kus oli sõjalise tähtsusega uraanikaevandus, tõi ta suure treipingi, hiljem elektrimootoreid, kaableid, tööriistu, ka küla esimesed päevavalguslambid.
Lähtelt kutsus esimees töökoja juhatajaks Aksel Svonari. Ta ütles, et siinpool Peipsit targemat meest ei ole, ja see oli ka tõsi. Pealegi oli Svonar täiskarsklane, ei suitsetanud ja oli nii enda kui teiste vastu nõudmistes pedantne. See viimane omadus põhjustas konflikte. Mõne aasta pärast pandi töökoja juhatajaks Richard Mängli, kes meestega paremini läbi sai.
Sepp-keevitaja Voldemar Härmaste oli töökojas selle ameti peal kõige kauem. Tema ei lubanud juba tol ajal endale seltsimees öelda, vaid käskis öelda härra.
Kuivati mehhanisaator oli Aksel Svonari isa Sass. Tal olid traktoristi- ja autojuhiload juba enne sõda ja ta oli pärast sõda endale Leningradi turult auto ostnud, trofeemasina Opel Olümpiada. See oli kaugelt vaadates Vene Moskvitšiga sarnane.
Sass oli huumorimeelne, kuid tagasihoidlik, tegi majandis selliseid igavaid töid nagu klappide lihvimine, veskikivide raiumine. Sügiseti töötas ta viljakuivatis. Tema lemmikväljend kehvasti tehtud töö kohta oli, et “läheb laiali nagu pardipask”.
Esimesed uued hooned
Maasiku talu lähedale põllule ehitati 1960. aastal sigala. Poegivate emiste poolele lasi esimees paigaldada põranda alla elektrikütte. See meeldis põrsastele, nad ei surnud enam. Nuumikute poolele pandi vintsiga sõnnikukopp, mis ennast küll ei õigustanud, sigala kööki keevitas Svonari Aksel teoga kartuliauruti.
Esimene lüpsiseade paigaldati Sepa küla Alttoa lauta 1961. aasta suvel, see oli Lätis tehtud.
1963. aastal valmis Koogil veiselaut sajale loomale. Sinna paigaldatud lüpsimasinad olid pärit Saksa DV-st ja laudas olid olemas ka automaatjootjad.
Kui 1966. aastal sinnasamasse kõrvale 200 lüpsilehmale laut valmis sai, toodi ka Kaselt ja Luhalt lehmad ära sinna. Seni olid Kase Leida ja Luha Helmi neid oma talu laudas talitanud. Nad muretsesid ise oma hoolealustele heina ja kasvatasid lisasööta ning võistlesid omavahel piimatoodangus – mitte sotsvõistluse pärast, vaid tõsiselt!
Väärt töömees haiglaravil
Tabivere haiglat juhtis tol ajal ENSV teeneline arst Joosep Pilv. Ta oli tark mees ja tema juurde tuldi ka kaugemalt. Ta ravis juba siis looduslike vahenditega.
Kord sattus ka Härmaste Volli kibedal heinaajal haiglasse ja jäi sinna paariks nädalaks. Töökojas oli seppa hädasti tarvis, mindi vaatama, kui haige mees on. Selgus, et tõbi oli kerge olnud, aga doktor Pilv oli ta pannud oma ametiautot remontima.
Esimene veoauto, mis kolhoosile “Leninlik Tee” eraldati, oli GAZ-51. Selle esimene juht oli Albert Lomp ja seda hoiti Kursi küünis. Hiljem toodi ZIL, millega sõitis kaua aastaid Aksel Markvart.
Traktoreid oli kolhoosil kuus või seitse, osa neist MTJ-st ehk masina-traktorijaamast üle toodud. Talvel olid masinad enamasti remondis, varuosade jaoks oli Koogi teeristis ladu. Ainuke asi, mida Vana Pikk laost välja ei võtnudki, oli kartulite ruutpesitsi mahapaneku seadeldis.
Kiirete kevadtööde ajal oli igal traktoril ka vahetusmees. Heinaajal ajas Vana Pikk sellele tööle kõik traktoristid, ehitusmehed ja kantseleiametnikud. Ise oli ta ka platsis, päeva pikkust siis ei mõõdetud.
Värvikad kolhoosnikud
Töökoja lukkseppadest on peale Svonari Sassi meelde jäänud umbkeelne noormees, aga õiget lukkseppa temast ei saanud. Kuu aega ehk töötas, jõi kantseleirahva hämmastuseks ära pool liitrit tinti ja oli varsti läinud!
1960. aastal alustati kolhoosiküla väljaehitamist. Esimesed elamud planeeriti Põldma ja Kursi vahele. Esimesed ehitajad olid Vjatšeslav Akkuzin ja Elmar Usin, kuid rohkem tookord soovijaid ei olnud.
Vjatšeslavi kutsuti eestipäraselt Svetsaks, ta polnud rahvuselt venelane, rohkem nagu soomeugri päritolu. Tal oli ainult üks silm, kuid tema kohta öeldi tunnustavalt, et näeb ühe silmaga rohkem kui nii mõnigi mees kahega. Sõjas oli ta olnud tanki peal, sõja lõpetas kolmanda tankiga, sest kaks oli puruks lastud. Ta sai ka ise muidugi haavata, aga kuidas see juhtus, sellest ta rääkida ei tahtnud. Eesti keelt rääkis päris hästi, viina võttis mõõdukalt — regulaatoriga, nagu esimees ütles, kui teda teistele eeskujuks tõi.
Kolhoosi ehitusmehed tegid vanas kõrtsihoones korda neli korterit. Esimesed asukad olid Ludvig Valk, Ilmar Nahk, Eduard Kurs ja Lehte Kingo.
Ludvig Valk oli esimene kõrgema haridusega spetsialist, kes meile agronoomiks suunati, kui eelmine agronoom Mats Laarmaa pensionile jäi. Ilmar Nahk töötas algul traktoristina, siis suunati Kehtnasse parteikooli. Pärast selle lõpetamist tuli kolhoosi agronoomiks ja oli ka partorg. Eduard Kurs oli sõjas “valel poolel” olnud ja töötas tallimehena.
Kolhoosi kontori ehk mõisahoone teisele korrusele ehitati ka kolm korterit, seal elasid lüpsjad, kes sageli elu- ja töökohta vahetasid.
1960. aastate keskpaiku ehitas KEK (kolhoosidevaheline ehituskontor) Laeva tee äärde kaks kaheksa korteriga elamut.
Puruvana pinnuks silmas
Kuuekümnendate aastate algul suunati meile aga rajoonist esimene palgaline partorg. Tal oli kätel midagi viga, ei saanud füüsilist tööd teha. Rääkis mitmele mehele, et astugu kommunistlikku parteisse. Paar töökojameest olid kord veidi võtnud ja kirjutasidki sooviavaldusele alla. Kui kaineks said, kahetsesid, kuid paberid olid juba Jõgevale saadetud. Neid hakati “parteipoisteks” kutsuma.
Partorg oli vanem mees ja pandi elama vanasse kõrtsihoonesse. Teda hakati kutsuma Puruvanaks ja autojuhtidele meeldis teda kiusata. Nad võtsid kõrtsihoone kohal enne silda ja teeristi kiiruse maha ja mõnikord järgnes sellele kõva pauk masina summutist, kui kohe “toorest” peale tõmmati. Puruvanale käisid need paugud närvidele, ta hüppas uksest välja, kirjutas autonumbrid üles ja kutsus Jõgevalt julgeolekumehed välja. Rääkisime neile ära, milles asi. Tol ajal julgeolek endale enam ise vaenlasi ei otsinud, katsus nendega hakkama saada, kes olemas. Puruvana viidi lihtsalt teise kolhoosi üle.
Kolhoosil “Leninlik Tee” oli kolm brigaadi: Kõnnujõel, Koogil ja Sepa külas. Teise ehk Koogi brigaadi brigadir oli Kalju Pallo, keda Palu-poisiks kutsuti. Tema väljend kehva töömehe või odava tööotsa kohta oli, et ei teeni seda vettki välja, mis leiva sisse pannakse. See kõnekäänd oli talle külge jäänud Norilski vangilaagrist, kus ta samuti brigadir oli olnud. Laagrisse saadeti ta aga Saksa sõjaväes ja Omakaitses oleku eest. Teda muidugi kommunistlikku parteisse ei tahetud, aga brigadiriametis sai ta hästi hakkama ja juhatas hiljem “Saadjärve” kolhoosis osakonda.
Brigadirid liikusid ringi jalgrattal või “võrril” ehk abimootoriga jalgrattal. Esimehel Kalju Rebasel oli külgkorviga mootorratas. Hiljem sai ta autoostu loa. Rajoonist anti talle GAZ-21 “Volga”. Oli öeldud, et väiksem mark talle ei sobi, ta oli 1.93 pikk.
i
JAAN PEETSALU
