Meenutusi ja tõsilugusid eesti kirjanikest

·       Mu isa ja Mulgimaa Laulik Hendrik Adamson olid suured sõbrad ning käisid tihti teineteisel külas. Mõnikord võttis isa ka mind kirjaniku väiksesse Kodu tallu kaasa. Üks käik on eriti meelde jäänud. Mulle anti raamat pihku, et ma meeste juttu ei segaks, ning pandi kiiktooli istuma. Nägin raamatus lillat templijäljendit, mille ülaservas oli kiri “Hendrik Adamson”, all aga – “Ex libris”. Keskel kujutati pooleldi vees olevat päikest. Küsisin Adamsonilt, kas see päike tõuseb või loojub. Kirjanik vastas tõsise näoga: “Kui ma noorena selle templi tellisin, siis päike tõusis. Nüüd aga tähendab see loojuvat päikest.”

·       Adamson oli paras vembumees. Kui Aakre metsades kirjanduslikke ajakirju välja andev Kusta Toom tuli temalt kaastööd paluma, anti talle teiste hulgas ka luuletus pealkirjaga  “P… se”, Autor seletas iseõppijast toimetajale, et see tähendab ladina keeles “iseendast”. Tegelikult on õige trükipilt “Per se.” Toom trükkis selle saadud kujul ära ning läkitati kombluskohtusse, kes oleks temalt äärepealt väljaandmisloa ära võtnud.

·       See juhtus 19. sajandi lõpul Tarvastus. Mu vanaisa saadeti paarikümneaastase noorukina luhalt reega heinu tooma. Ta tõstis kähku koorma peale ja alustas tagasiteed. Oli päikseline talveilm. Järsku nägi ta teel ukerdamas luuletaja Ado Reinvaldi, oma peresõpra. Vanaisa peatas hobuse ja kutsus mehe koormale. Reinvald ronis üles ja sõit jätkus tema laulujorina saatel. Lumisel teel tuli vastu kaks naist, suurrätid õlgadel. Oli selgesti kuulda, kuidas üks ütles: “Kae, Mari, küll sel mihel sääl kuurma otsan om suur punane nõna.” Laulik solvus. Kui naised jõudsid koormaga kohakuti, kattis ta nina labakuga kinni ja käratas: “No minge nüüd ruttu müüdä.” Naised tegid seda kilgates.

iii

·       Enne sõda elas meie pere Tartus. Isa kõndis ühel pärastlõunal Rüütli tänaval. Tagant lähenes alla lastud külgedega veoauto, millel olid tuntud filmikoomikute Pati ja Patassoni kujud. Ootamatult astus auto ette laialiaetud kätega viinastunud Oskar Luts. Kui veok peatus, ronis kirjanik kasti ja takseeris kujusid lähemalt. Siis ütles ta auto ümber kogunenud inimestele: “Olen küll kaua ilmas elanud, aga selliseid imeloomi pole varem näinud.”

·       Tuglase elu kõige piinlikum päev oli siis, kui ta esimesel sõjaeelsel okupatsiooniaastal pidi ENSV kirjanike kongressil tänama ja palavalt tervitama komparteid ja isiklikult seltsimees Stalinit. Ta rääkis Jaan Eilartile, et  vihikust välja rebitud lehele lilla tindipliiatsiga kirjutatud esinemise tekst pisteti talle pihku paar tundi enne kongressi algust. Sellest hoolimata deklareeris Endel Sõgel 1950. aastal ajakirjanduses, et Tuglas on jäädavalt  ajaloo prügikasti heidetud. Kui rahvakirjanik seda luges, ütles ta, et Sõkla enda koht on harilikus prügikastis.

LEMBIT AADER

blog comments powered by Disqus