Mu tutvus abrukalastest kirjanike, kaksikvendade Tuulikutega algas humoristlikult.
Ülikooli “öösanatooriumis” sai vigurimees Ülo maha mingi vembuga, mis mind pahandas. Riidlesin ta lõunalauas läbi ja nägin, et poiss muigab. Turtsusin, et mida ta veel itsitab. Siis aga hakkasid mõlemad vennad naerma, sest olin võtnud ette hoopis kaks tundi noorema kaksikvenna Jüri. Siitpeale olime kohe head tuttavad. Samas “öösanatooriumis” hakkasime pidama kirjanduslikke debatte. Paaril korral olin tunnistajaks nende põrandale laotatud madratsitel peetud maadlusmatšsidele. Mäletan, et Ülo tormas iga kord vennale peale hüüdega: “Ma kõhutan sind, Jüri!”
iii
· Ülo kinnitas tudengina, et temast saab huumorikirjanik (ilmselt oma tädipoja Juhan Smuuli eeskujul). Vaidlesin vastu: “Sinust mitte, oled selleks liiga lara, aga Jürist võib küll humorist tulla. Tema on tõsise loomuga. Kui Jüril oli kaks huumoriraamatut avaldatud, tuletasin oma kunagisi sõnu vennale meelde.
· Pidasime Majanduse Instituudis oma sektori 15. aastapäeva. Tuppa astus Ave Alavainu. Palusime ka tema lauda. Luuletaja võttis mapist omakoostatud lasteluuletuse kogumiku, kirjutas sinna pühenduse ja ulatas šefile. Too avas raamatu ja luges: “Saite 15, nüüd võib juba hukka minna.”
· Egon Rannet “konstrueeris” originaalse rotipüünise. Ta võttis suure klaaspurgi, lõi sellel põhja ära ning pani sinna peibutussööda. Selle kohale riputas ta nööri külge raske kaalupommi, nööri teise otsa vedas eemale kardina taha, kus pidas ise valvet. Kui rott tuli maiustama, siis tõmbas Rannet nöörist ja kaalupomm lömastas vaenlase.
· Arvo Valton pani ühe oma jutustuse negatiivsele kangelasele vene nime. Valvsad kirjandusjuhid kutsusid ta välja ja nõudsid, et see tegelane peab saama eesti nime. Valton lahendas probleemi originaalselt. Mehe perekonnanimeks sai Venelane, eesnimi Filip jäi muutmata.
· Rohkesti tänuväärset kõneainet andis humoristidele Hans Leberecht. Nägin-kuulsin ühel Kadriorus toimunud estraadietendusel, kuidas Vello Viisimaa küsis laval Kalju Vahalt: “Kas Tammsaare on klassik?” Partner jaatas. Samamoodi vastas ta küsimustele, kas Tuglas ja Under on klassikud. Kui aga Viisimaa küsis, kas Leberecht on klassik, siis teeskles teine ehmatust ja hakkas kätega vehkima: “Ei-ei, Leberecht pole küll klassik!” Ning oleks äärepealt üle lavaserva alla kukkunud.
iii
LEMBIT AADER
