1940.aaasta 21 juunil võttis Tartu “töörahvas” võimu oma kätte. Selle sündmuse meenutamiseks tuuakse ära rida tundeküllaseid katkendeid Debora Vaarandi 1940. aasta 22. juuni Postimehes avaldatud kirjutistest “Kilde töötava rahva meeleavalduselt”, millega ta pani ühtlasi aluse oma kirjanduslikule karjäärile.
Järgnevalt toodud katkendid on võetud Debora Vaarandi raamatust “Ununevate mälestuste linnad” (1964), kus autor oma artikli uuesti tervikuna ära trükkida laseb. Arvatavasti peab ta seda ka 25 aastat hiljem meistritööks.
Eriline tähelepanu noortele
Kirjutis algas autori tunnustusega: “Noor uustulnuk punaste lippude all kaotab realiteeditunde. Ta kardab jääda endaga üksi, laseb end kanda suurest soojast voolamisest ja puudutab riide punast pinda nagu elavat ja imet. “Seltsimehed” ja “vabadus” – see on, mis virvendab inimestes, nende nägudel ja kõnes.”
“Esimene tagasisaabunud väljasaadetu kiigub seltsimeeste kätel, lapserõõm pulbitseb ta käteraputustes.” Hiljem tuuakse veel teine vang. Erilist tähelepanu pöörab Vaarandi noortele, kes tema loo järgi tunduvad andvat isegi tooni.
“Nooruke gümnasist hüüab kirglikult: “Kuidas ma seni vihkasin marssimist ja paraade! Nüüd ma lausa tantsiksin kogu tee.” Edasi: “Poisikesest vabrikutööline kiristab hambaid, raputades tumedaid salke: “Kuidas nad on mind maha surunud, matta püüdnud.” Teine poisikesest vabrikutööline hüüatab: “Vaba haridustee kõigile!”“
Edasi läks asi aga päris kahtlaseks. Värske ajakirjanik rääkis sooja poolehoiuga kahest pisikesest töölisneiust, kes eelmisel õhtul leidsid kontakti noorte punaarmeelastega, et need neid tulevikumaale viivale sillale juhataksid. Sõdurid ei öelnud abist ära.
Punasõdurite abivalmidusest räägiti artiklis korduvalt. Öeldakse: “Kus iganes kohatakse tänavatel punaarmeelaste sõbralikke tervitusnägusid, puhkeb tormiline ovatsioon. Olge tervitatud! See pole ainult hurraatamine.”
Artikkel päästis isa elu
Samuti nagu rikkurid, mõistis Vaarandi resoluutselt hukka intelligentsi. Ka see kiht on töörahvale ja Nõukogude Liidule vaenulik ja üritas “taara……. leinamuusikas ja valimatus ilukõnes “võitluskutset idakaru vastu.”
Isa meenutas sellest rääkides, et veel nädal aega tagasi kuulus kolm-neli aastat ülikoolis õppinud Vaarandi intelligentsi hulka, nüüd nõudis ta töölisklassi esindajana selle sama ühiskonnakihi represseerimist.
Vaarandi artiklit tsiteeris mulle detailselt mu hea mäluga matemaatikust isa, kes 1950. aastal natsionalistiks tehti ja koolist vallandati. Sellest hoolimata jäi ta surmani (1952 45-aastaselt) oma veendumustele truuks. Ise ütles, et ausaks sõjaeelseks vasakpoolseks.
Vaarandit tundis isa juba aastaid enne sõda, kuna nad mõlemad osalesid vabamõtlejate ühingu “Humanitas” töös, mida selle juhataja Humala järgi hüüti naljatades “Humalitaseks”.
Neiu, kes alguses kandis perekonnanime Trull, tõi endaga ühes kaassaarlase Adolf Hindi, keda juba teati kirjanikuna ja kellega ta varsti abiellus. Nagu kõik selle ühingu liikmed, olid ka nemad kolm 21. juunil rivis. Erinevus seisis selles, et noorik sekeldas vahetpidamata demonstratsiooni juhtivate seltsimeeste ümber, mõlemad tagasihoidlikuma loomuga mehed aga hoidusid tahapoole. Proua Debora käis korduvalt meest ette kutsumas, kuid abikaasa polnud nõus. Nende vahel tekkis terav sõnavahetus, mida isa oli sunnitud pealt kuulama. Kui isa järgmisel päeval luges
Postimehest tollal veel Debora Hindi kirjutist rongkäigust, siis mõistis ta noorpaari iseloomu erinevusi. Enda seisukohast ütles ta, olnud see artikkel eluliselt vajalik, sest sundis kohe loobuma kavast komparteisse astuda. See päästis isa elu, sest venelaste lahkudes arreteeriti ta nende aktivistina. Gümnaasiumi direktor Sütt tõi isa surmamõistetute ruumist ära, tõestades sakslastele, et isa polnud kommunist.
Isa meenutused
Järgnevalt 1950.aastal isa kirjapandud meenutusi 1940.aasta 21 juunist: Demonstratsiooni korraldamiseks nii Tallinnas kui ka Tartus taotleti luba kui lihtsale vasakpoolsete meeleavaldusele. Alles juulis kuulis isa, et 20. juunil oli Eesti siseministeeriumile NSV Liidu saatkonnast teatatud: kui politsei katsub takistada tööliste rongkäike punaarmeelaste tervitamiseks, siis võib tulla verevalamine. Hommikul olevat Tartus kella 8st ettevõtetes ja asutustes hakanud käima ringi end Tööliste Keskliidu esindajaiks nimetavad isikud, kes kutsusid kõiki rongkäigule ja keelanud töölehakkamise. Mittetulijaid ähvardati kohelda reeturitena. Siiski tuli kogunemiskohaks määratud Tähe tänava alguses asunud “Ugala” korporatsiooni hoone õuele vaid paarsada inimest.
Isa arvates oli osa neistki viletsates tööriietes vene sõdurid, kes tema ja Hindi naabruses laulsid vene rahvalaule. Vähemalt jõudsid nad kahekesi sellele järeldusele. Erinevalt Vaarandist nägi isa vaid mõnd vanematega kaasa tulnud kooliealist noort.
Probleem tekkis poliitvangide vabastamisega, sest sel ajal polnud ülikoolilinnas ühtki poliitvangi. Ei jäänud muud üle, kui vabastada algul üks ja siis veel teine kriminaal, keda siis vaimustatult kui tõelisi sangareid õhku pilluti. Vaarandi nimetas neid oma tundelises artiklis väljasaadetuteks.
Lõbus lugu juhtus Rüütli tänava ja Raekoja platsi nurgal, Tartu Panga juures, mida ehitusmehed tellingutel remontisid. Meeleavalduse juhid kutsusid ehitajaid endiga ühinema, kuid need vastasid, et nad määrivad teised ära. Agitaator hüüdis: “Kui te kohe alla ei tule, olete töörahva vaenlased!” Töölised vastasid tellingute taha kadudes: „Mine p… se”, kuid kes nii ütles, seda ei nähtud.
Sellega olen esitanud kahe erineva inimese kirjeldused 1940.aasta juunirongkäigust Tartus. Lugejate otsustada jääb, kumba nad tõele vastavaks peavad.
iii
LEMBIT AADER
