Täna 75 aastat tagasi läks Tallinnast teele laevakaravan sõjapõgenikega, kes lahkusid oma kodumaalt läheneva punaterrori hirmus. Nendel septembripäevadel kolmveerand sajandit tagasi lahkus Eestist meritsi ja mööda maismaad hinnanguliselt 80 000 inimest. Enamik lahkujatest jätsid igaveseks maha oma sünnimaa ja kodu, senise elu. Paljud lahkujatest kadusid teel olles igaveseks.
Tallinnast asus 1944. aasta 21. septembri õhtu eel Danzigi suunal asus teele karavan, mille koosseisu kuulusid laevad RO-1, RO-2, Hamburg, Lappland, Moero ja mitmed väiksemad saatelaevad. Neist Moero pardal oli erinevatel hinnangutel ligi 3500 inimest, nendest 1500 tsiviilisikut. On ka väidetud, et viimaseid võis veelgi rohkem olla, sest lõpuks paaniliseks kujunenud lahkumise eel ei suudetud kaugeltki mitte kõiki laevale tulijaid enam registreerida.
Pikk järjekord Moerole
Tänapäeva noorema põlve inimesel, kes ehk plaanib minna Ameerikasse õppima ja seejärel kusagil ükskõik kus huvitavat tööd tehes rasket raha teenida, on raske ette kujutada, miks ja kuidas 1944-ndal Eestist mindi. Ei, see ei olnud piletiga Rootsi laeva astumine või Eurolinesi bussiga Saksamaale vuramine. Siis mindi selleks, et ellu jääda. Minna ei tahtnud, aga jääda ei saanud.
Nii mindi, lapsed näpu otsas ja vanad kepi najal sabas, oma väheste pampudega randa ja loodeti, et põgenikelaev sügistormile vastu peab ning lennukitele ja allveelaevadele märkamatuks jääb.
Paljud jäid merre, paljud hukkusid sõjakeerises, aga palju oli ka neid kaasmaalasi, kes erinevate okupantide tallatud sünnimaalt õnnelikult pääsesid ja võõrsil oma elu üles ehitasid. Neisse aegadesse tagasi vaadates on väga tähtis roll tuhandete eestlaste põgenikelaagreid juhtinud inimestel. Laulukoorid, jumalateenistused, koolid aitasid säilitada eestlust ja eneseväärikust, hoidsid eestlasi koos.
Ja kui juba 1944. aasta hilissügisel, vaid kuu-kaks peale põgenemishirmusid tikiti ühes laagris langevarjusiidile rahvarõivamustreid, ilmus eestlaste oma ajaleht ja korraldati spordimänge, siis ei näita see midagi muud, kui meie rahva murdumatut elujõudu. Eestlased alustasid uut elu peamiselt Kanadas, Austraalias, Rootsis, USA-s, Saksamaal ja mujal. Praegu on enamik nende järeltulijaist heal järjel ja Euroopa viie rikkama riigi sekka saamisest alles unistava Eesti elanikele võib kunagiste minejate elu tunduda paradiisilaadsena.
Aga kas me mõtleme sellele, et kodumaal on meil sugulased ja sõbrad, on õlg-õla tunne, on ehk mingid säästudki, seal aga alustati omal ajal püksinööpidena paljastena. Ei osatud üldjuhul keelt, ei ametit, kohalikud põlgasid põgenikku kui sissetrügijat. Ja ometi lõi eestlane läbi.
Sõjaeelsel Kuremaal vallasekretäriks olnud Arnold Linaski poeg Indrik on rääkinud, kuidas nad Palamuselt Tallinna sadamasse läksid, et sünnimaalt lahkuda. Esimene, mida ta sadamas nägi, oli ilus suur laev, teistest eespool. See oligi Moero, millel oli juba rohkesti rahvast ning peale soovijate järjekord lookles ikka veel laevale mineva silla pealt edasi sadamakaile. Samas lähedal seisis väike RO-1, siis Moerost ainult natuke väiksem RO-2 ja kaugemal oli näha veel teisigi laevu.
„Otsustasime RO-2 peale minna, sest selle järjekord paistis väiksem. Moero peale trügiti aga kõvasti. Hiljem räägiti arvudest, palju kuskil laeval oli ja õnnetuste puhul hukkus. Aga tegelikult ei tea keegi, palju inimesi kuskil pardal oli. Sest laevale suunduvaid inimesi sel päeval enam ei registreeritud,“ kinnitab Indrik Linask.
Elu lõpuni Austraalias elanud Edmund Ranniko meenutas kunagi, kuidas talle tunnid pärast operatsioonist toibumist teatati, et Hiiu haiglas olevad sõdurid evakueeritakse Saksamaale. Venelased olid juba Tallinna all. Sanitaarautodega viidi haavatud sõdurid sadamasse. Seal oodati, kuni nad kanderaamidega laeva tassiti, sest omal jalal läksid vaid üksikud.
Haavatud tassiti trümmi
See ei olnud sanitaridele lihtne ülesanne, sest haavatud paigutati enamuses alla laevaruumi, kuhu viis vaid järsk trepp kitsast luugist. Tekile jäid pampude otsa istuma peamiselt tsiviilisikud, sekka ka mõned sõjaväelased. Musta värvi laeva nimeks oli Moero.
„Sain endale paiga laeva vööris ehk ninas ning voodikoha ülemisele lavatsile. Igale haavatule anti ka päästevest, mille mina peaaluseks panin. Laeva täitmine võttis päris kaua aega, sest korraga paistis luugist juba septembrikuine tähistaevas. Lõpuks pandi laeva mootorid käima ja tundus, et hakkame viimaks liikuma. Siis aga tuli venelaste õhurünnak ning reidilt lahkumine viibis. Õhutõrjekahurite mürsu lõhkemisel tekkinud killud lendasid ka vastu laeva. Kuulsin, kuidas inimesed tekil hüüdsid: „Tallinn põleb!”
Kohe pärast pommitamise vaibumist hakkas laevade karavan vaikselt sadamast avamere suunas liikuma. Mootorite ühtlane müdin suigutas mind magama,” on kirjeldanud Edmund Ranniko Tallinnast lahkumist 21. septembri õhtul.
Ka järgmine päev oli suviselt soe ja päikesepaisteline. Kellaosutid lähenesid üheteistkümnele kui Läänemerel ründasid venelaste hävituslennukid Tallinnast Danzigi suunas liikuvat karavani ja üks neist, suurest sõjaväe transpordilaevast laatsaretilaevaks muudetud Moero sai torpeedotabamuse.
Punase risti märgid külgedel, vajus 137 meetri pikkune ja 1937. aastal Saksamaal ehitatud laev kümnekonna minutiga põhja. Märga hauda viis ta endaga ligi 3000 inimest. Suuremas osas laeva alumistes ruumides lamanud haavatud, kellel puudus pääsemiseks väiksemgi võimalus.
„Sidusin päästevöö endale ümber, libistasin ennast üle lavatsi põrandale. Roomates kiirustasin valguse poole, mis pea kohal asunud trepiaugust paistis. Teadsin, et sealt viib laevalaele raudtrepp, mis päästab mind raudkirstust,” meenutas Ranniko aastate eest traagilisi sündmusi. Ta oligi üks väheseid inimesi, väheseid eestlasi, kes sellest surmakirstust pääses ja laevahuku üle elas.
Ranniko hulpis päästevestis uppuvast Moerost eemale. Pöördudes nägi ta, et Moero oli ennast peaaegu püstloodis taeva poole sirutanud ja vajus kiiresti, ahter ees, põhja, kummutades oma pardalt kõik lahtise ja elava koos endaga voogudesse …
„Kui vesi lõi laeva kohal kokku, saabus vaikus … Ainult kõrvus kumises luust-lihast läbi lõikav surnute karje. See on saatnud mind tänaseni,” kirjeldas Ranniko vaiksel häälel aastate eest oma läbielamisi.
Imelikud saatuseteed
Austraalia pealinnas Canberras pea saja-aastaseks elanud Kõola küla mees Juku Pärn lahkus Eestist 1944. aasta septembris laevaga Minden. Mitmed tema sõbrad ja lähedased kodupaigast läksid enne teeleasumist Tallinnas veel toidupoolist varuma ning lahkusid õhtul Moero laevaga. Keelitasid ka Jukut veel jääma, kuid tema soovis lahkuda kohe. Sõbrad leidsid aga juba järgmisel hommikul märja merehaua.
„Saatuse teed ongi imelikud. Mind lihtsalt keegi hoidis,” tõdes paljunäinud Vaimastvere valla mees.
Hiljem aastaid Austraalias raadioajakirjanikuna töötanud Maila Taimre mäletab tänast päeva 75 aastat tagasi väga täpselt.
„Väga ilus soe päev oli. Kui sadamasse jõudsime, ootas seal ees juba musthulk rahvast. Keegi ei teadnud, mis edasi juhtub. Sadamas seisid siis veel kolm laeva: laatsaretilaev Moero ja kaubalaevad Lappland ja Nordstern. Meie tuttavale dr Tsirgule kui sõjaväearstile lubati, et saame kõik Moero peale, mis oli ju palju mugavam kui suured kaubalaevad. Ootasime sadamas mitu tundi. Vahepeal läbis rahvamassi kihin: vaadake, Eesti lipp lehvib Pikk-Hermani tornis! Aga lõpuks me ei mahtunudki Moerole.”
Nii on täna põhjust meenutada 75 aasta taguseid sündmusi, mis viisid Eestist ligi 80 000 elanikku.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
