Praegu juhib Meelis Venno piimakarjapidamisega tegelevat põllumajandusettevõtet AS Merix Kinnisvara ning on juhataja kohusetäitja OÜs Härjanurme Mõis. Aidus kunagisse meiereihoonesse asutatud kodus ootavad Meelist abikaasa ja 12-aastane tütar ning kolm pisikest kasulast, kellest noorim alles kaheaastane. “Meil ruumi on,” ütleb ta seepeale ning kutsub üles teisigi: “Eesti lastekodud on lapsi täis. Kellel võimalusi, pakkuge mõnele neist kodu ja kasvatage inimesteks.”
Iseenda juurde jõudmisest
Meelis tunnistab, et on mõndagi oma senises elus pidanud ümber hindama ja kõik teed arusaamiste ning otsuste juurde pole kaugeltki sirged ja siledad olnud.
“Ega ma Tormas, kus põhikoolis käisin, just paipoiss ei olnud,” tunnistab ta. “Kes seda teab, kuidas keegi õigele reele saab. Kas leidub neid, kes sind valmis aitama, või siis on see juhus, et satud õigel ajal õigesse kohta. Tuleb aga sedagi ette, et elu hammasrataste vahele on jäänud ka need, kes kunagi koolis õpetajate lemmikud olid.” Igatahes viis Meelise tee pärast põhikooli Põltsamaale ametikooli mehhanisaatoriks õppima. Tartu kutsehariduskeskuses sai ta aga elektrikupaberid ja töötas selles ametis ka Jõgeva riigimajandis. Rutiinne elektrikutöö ei tundunud elavaloomulisele noormehele kaugeltki see, mida nii väga igatsenud oleks. Põltsamaa ametikoolis õppides oli ta aga kindlalt veendunud, et tulevikus ka põllumajandusega elu siduda ei taha.
“Ootasin, et saaks aga kooli ära lõpetatud ja välismaale tööle, raha teenima. Tookord polnud ette näha, et kusagil Eestimaal oleks üldse tööd saanud. Kodunt ka mingit tuge loota ei olnud,” räägib Meelis.
Edaspidise elu sidus Meelis vaatamata kõigele siiski maaga ja põllumajandusega ja on veendunud, et sellele tahab ta truuks jääda tulevikuski. Suure töökoormuse ja pere kõrvalt jõudis ta ka Jõgeva Täiskasvanute Keskkoolis kunagi pooleli jäänud haridusteed jätkama asuda. Hiljutise täiskasvanud õppija nädala puhul tunnustati teda kui Jõgevamaa Aasta Õppijat.
“Ilmselt loksus minu jaoks mõnigi asi elus paika pärast 1989. aastal juhtunud rasket avariid. See pani elu üle tõsisemalt järele mõtlema. Koolides, kus ma käinud olen, on olnud õnneks ka targad õpetajad, püüdsin edaspidi nende sõna kuulata,” räägib Meelis.
Praktikast ja elukoolist
Aastad 1997 ? 2000 viisid Meelise Taani, peamiselt talutöödele. Seal tulid kasuks kõik Eestis omandatud oskused ja õpitud ametid. Oli ju tarvis osata nii ehitus- kui ka elektrikutööd, lehma lüpsta ja traktorit juhtida. Veelgi olulisem tundus olevat aga vastupidavus ja harjumus tööd teha. “Liigsest spetsialiseerumisest poleks olnud tolku. Meie, kes me majanditest tulime, olime saanud üksjagu tampi ja tõelise hüppelaua töötegemiseks. Taanis oli koos meiega ka EPA lõpetanuid, kes vaevalt kuu aega vastu pidasid.”
Seepärast, alahindamata hariduse tähtsust, on Meelis kindel, et koolipingist otse tööellu minejatel pole sageli ei vastupidamist ega elust ja tööst ikka päris õiget arusaamist. See, kes laua tagant läheb, tahab enamasti laua taha ka edaspidi minna või siis poliitikasse suunduda. Kui sulle aga alluvad inimesed, peaks sul olema rohkem praktilisi elukogemusi, ainult teooriast jääb väheks.
?Meie ameti- ja kõrgkoolides peaks praktika osa olema tunduvalt suurem. Nagu teistes riikides, et aasta koolis vaheldub praktika-aastaga. Paarist kuust aastas ei piisa. Osavamad võib-olla jõuavad midagi õppida. Tavaliselt antakse praktikandile kõige kehvem masin ja tööd on ka vähe. Niimoodi tööd armastama ei õpi. Just praktika ajal tekib inimesel küsimusi. Siis saab aga varsti juba kool läbi ja polegi enam kellegi käest küsida.”
Sõprusest ja usaldusest
Just Taanis sai Meelis aru, et maaelu ja põllumajandus ongi tema elu pärisosa ja et just maainimestega koos saab elu edendama hakata, ehkki kunagi oli ta lausa vastupidi arvanud. Talus, kus Meelis elas ja töötas, võeti ta sedavõrd omaks ja usaldati, et peremees julges investeerida tema tegemistesse Eestimaal.
?Lahaveres elas omal ajal mu vanaema ja seal olin ma oma nooruses palju aega veetnud. Tundsin seda kanti hästi. Mul oli seal palju sõpru, kellele võisin kindel olla. Nii saigi Lahavere farmi rajama hakatud. Päris nullist alates. Ei uskunudki alguses, et asi kunagi nii suureks kujuneb. Lumepall hakkas veerema ja nii see läinud ongi. Loomad tõime kunagisest Estonia kolhoosist ja alustasime täiesti nullist. Praegu on 180 lehma ümber, lisaks noorkari. Ilma usaldusväärsete sõpradeta poleks ma aga saanud.”
Kui algul oli Taani poolelt üks investeerija, siis hiljem tuli neid juurde. Möödunud aastal julgeti osta OÜ Härjanurme Mõis. Seal on taanlastest aktsionäride osa märksa suurem. Ees seisavad ulatuslikud ümberkorraldused ? uue lauda ehitus, vananenud põllutöömasinate väljavahetamine jne. “Au Saduküla inimestele Mart Toomingale, Maie Tulbile, Anu Kõrvele ja teistele, kes suutsid seal elu säilitada. Kauplus, lasteaed, kool ja kõik on alles. Eks endise Põdra sovhoosi piirkonnas ole ju näha, kuidas asi käest minna võib, kui minna lastakse,? tõdeb Meelis.
Maast ja põlvkondade järjepidevusest
“Me oleksime võinud ju 2000. aastal, selle asemel, et Lahaveres farmiga jändama hakata, näiteks korteritesse investeerida. Oleksime ikka ostnud linnas suuremal hulgal odavalt kortereid ja hiljem kallilt maha müünud – äriidee missugune! Me olime aga põllumehed, tahtsime endast mingi märgi maha jätta. Mis sellest kõigest edaspidi saab, on võimalike järgmiste omanike probleem. Aga me teame, et oleme endast andnud, mis meie võimuses,? arutleb Meelis. Ta leiab, et kõigest kõige olulisemad on inimsuhted, lugupidamine kaaslastest, maainimesest ja töötegijast. Ainult nii saabki koos midagi korda saata.
“Põllumehe elust ei ole tõest pilti antud. Räägitakse enamasti kaht vastandlikku moodi ? kas kiites või kurtes. Põllumehel endal pole enamasti aegagi asjadest rääkida, ta peab tööd tegema. Suhtlemine nõuab ka iseenesest vilumust. Kui aga põllumees endast ei räägi, annab ajakirjandus oma versiooni,? leiab Meelis. ?Maal on tänapäeval üks põlvkond puudu. Vaat nii, nagu vanasti, kus elati kolm põlvkonda koos, vanemad hoidsid lapsi ja keskmine põlv tegi tööd, oli elul efektiivsust ja ökonoomsust.”
Täiskasvanute keskkoolist
2004. aasta sügisel otsustas Meelis pärast pikka vaheaega alustada õpingutega kümnendas klassis Jõgeva Täiskasvanute Keskkoolis. “Mina läksin lunastama oma viisteist aastat tagasi tehtud patte. Pidin leidma selle aja, et asju lõpuni viia, mis kunagi rumalast peast pooleli jäid,? räägib ta ning tunnistab, et sai selles koolis õppimise ajal lisaväärtusena teada, millised fantastilised, hingega ja suure südamega inimesed on selle kooli õpetajad. ?Nad jõuavad muretseda iga inimese pärast ja tahavad kõiki tõepoolest aidata,? ütleb Meelis.
Üksteisest lugupidamine tundub olevat vastastikune, sest Jõgeva Täiskasvanute Keskkool esitas Meelis Venno Aasta Õppija kandidaadiks. Iseloomustuses on kirjutatud temast kui aktiivsest klassivanemast, õpilasomavalitsuse ja kooli hoolekogu liikmest, kes organiseeris teatrikülastusi ja vahvaid seltskonnaüritusi. Muu hulgas on kirjas: “Tal jätkub alati oma kaaslaste jaoks häid sõnu ja toetavat õlga.”
Kodust ja perest
Perest ja kodust tähtsamat Meelise jaoks ei ole. “Abikaasa on kõik mu veidrused välja kannatanud ja minuga ikka vastu pidanud. Praegu on tööd ja tegemist üle pea, aga kõige rohkem tahaksin ma siiski kodus olla ja rohkem aega lastele pühendada, kui seni suutnud olen. Loodan, et saan ükskord tõsiselt ka aja maha võtta.”
VAIKE KÄOSAAR
