Meeldib – ei meeldi, tohib – ei tohi

Vaadates eelmisel ja sel nädalal Jõgevamaad haaranud suurt seinamaalimist ja kuulates esimest vastukaja, ei saa jätta küsimata, mis siis peaks olema see kunst, mida me oma elukeskkonnas hindame ning kes ja kuidas peaks seda meile looma?


Aegu tagasi piisas maja ehitamiseks sellest, et inimesel oli maa, kuhu seda ehitada. Ja omaenese tarkus, mis ütles, milline see just peab olema. Linnades hakati ettekirjutusi tegema küll juba sajandeid tagasi. Algul tuleohutuse, hiljem hügieenikaalutlustel. Esteetikaga tegelemine oli pigem võimuküsimus. Moeajaloost mäletame, et riietusele seati keskajal päris suuri piiranguid. Et oma seisusest kõrgemal positsioonil tegelasi kogemata mitte varju jätta. Nii ka eluasemele.

Kuju või muu kunstiteos avalikus ruumis pälvib kiituse kõrval alati ka mõne ohke, et miks just selline. Liiga lihtne, liiga keeruline, liiga värviline, liiga hall. Või miks just Kangro või Karmin.

Kas kunst peab olema ilus, või peab ta mingil moel ühiskonda parandama? Ei pea, kusjuures ei üht ega teist. Kunst on vist ainuke nähtav asi, mis inimest ja loomariiki on eraldanud. Otstarbeid on tal ju aegade jooksul olnud tõenäoliselt mitu. Tõenäoliselt sellepärast, et ta on vanem kui kiri ja kirjapandud mõte. Hetkel on vist peamine, et temast ei oleks võimalik mööda vaadata.

Rural Urban Art festivalil osalenud kunstnik Viktor Gurov tõdes kaasaegsest kunstist rääkides, et praegu on mitmekesisus nii suur, et igaühele leidub midagi. Ja mis sobib ühele, ei sobi tõenäoliselt teisele ja vastupidi.

Selle üle ma väga ei imesta, et kinnisvaraomanik, kelle valdus ööpimeduse uue kuue saab, end ärritatuna tunneb. Kuigi võib-olla on teos ka vaatamist väärt. Aga nii, kokkuleppel? Minu meelest on see väga äge. Ja ma tõesti ei taha autoritele midagi ette kirjutada. Et mulle siiakanti loodud teosed põnevad tunduvad, ei ole ilmselt kuidagi varjatav.

Aga mis siis saaks, kui ei meeldiks? Nagu kõigi muude asjadega. Kui ei meeldi, siis ei meeldi. Ei saa ma kohe kindlasti mitmegi ehituse kohta öelda, et nad mulle meeldivad. Projekt on aga kinnitatud ja ehitusluba ka saadud. Seega need, kes lastud (valitud, palgatud) elu korraldama, on töö teinud, eeldan, et oma parimate võimete kohaselt.

Ma ei lähe seda ka arhitektile ega omanikule ütlema, sest mulle lihtsalt ei meeldi halvasti öelda.

Ja neile, kes aeg-ajalt ikka tulevad lagedale klassikalise lausega – mu (lapse)lapski teeks paremini – tahaks ainult soovitada, hangi lapselapsele värvid, äkki teebki! Aga luba tal siis ka oma autoremonditöökoja, sauna või mõne muu ehitise peal täiesti seaduslikult harjutada, nagu seda kunstnik PRTKR oma isa autoremondi töökoja peal teha sai!

ANDRA KIRNA, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus