Paraku satuvad meedia huviorbiiti ka tavakodanikud, kusjuures nii mõnegi suhtes on teravdatud tähelepanu asjatu ja ülekohtunegi. Arvan näiteks, et liiale on mindud ja eetikapiir on ületatud presidendilossis toimunud laste- ja noortepidude kajastamisel, sest teenimatult on tehtud ?meediakangelased? lastest ja riigipea psüühiliselt haigest tütrest.
Pärast seda, kui telesaates “Pealtnägija ” oli lugu Kadrioru lossis korraldatud lastepidudest, hakkas sama teemat käsitlema peaaegu kogu üle-eestiline meedia. SL Õhtuleht rikastas emakeelt koguni uue sõnaga kadriorgia. Pidades lugu presidendist kui ühest Eesti Vabariigi sümbolist ja hinnates Arnold Rüütlit kui iseseisva Eesti taastajat ja elutarka riigipead, tegi mind murelikuks, et ajakirjandus on valgustanud ebameeldivast vaatevinklist presidendi perekonnaga seotud seiku.
Selles, kas Pealtnägija saatejuhid Mihkel Kärmas ja Vahur Kersna tegid objektiivset ajakirjandustööd või täitsid kellegi tellimust, ei saagi me vist päriselt teada. Iseenesest tahaks loota, et tegemist oli siiski nimekate ajakirjanike enda algatusega. Kuigi rippuva jäävad mõnedki küsimused. Näiteks, miks oli saade eetris siis, kui Arnold Rüütel viibis Ameerika Ühendriikides. Mõtlema paneb seegi, et ?Pealtnägija ? tõi lossipeod päevavalguse ette ajal, mil pole veel teada, kas Arnold Rüütel kandideerib presidendiks ka järgmiseks perioodiks. Konkreetseid vastuseid pole Eesti rahvas saanud ka küsimustele, kas narkootikumide pruukimine ja lipu rüvetamine ikka toimus või ei. Oletada siin aga ei saa. Kui on teada, et riigipea viibis laste pidude ajal välisvisiidil, siis on selge, et lipu rüvetamise lugu on kellegi fantaasia, sest kui riigipead kodus pole, siis presidendilippu ei lehvi.
President ja tema abikaasa on hingeliselt karastatud ja elu näinud inimesed ja nad on pidanud väärikalt vastu ka ajakirjanduse ründavale huvile oma pereliikmete vastu. Kuigi isana ja vanaisana mõistan, mida võisid härra ja proua Rüütel südames tunda, kui avalikkuse ette toodi probleemid, mis võinuksid ehk jääda perekonna siseasjaks. Presidendi tütretütarde elu üksikasjade avalikkuse ette toomist ei pea ma mõistlikuks. Nad on alaealised lapsed, pealegi veel murdeeas, kus mitmeid probleeme sügavalt hinge võetakse. Psühholoogid ja pedagoogid teavad, et läbielamised murdeeas võivad jätta jälje, mis püsib aastaid või kogu elu. Hea, et tüdrukuid kasvatavad targad vanavanemad, kes asjad eestlasliku elukogemuse abil selgeks rääkida oskavad.
Iseäranis ebaeetiliseks pean aga presidendipaari psüühilist haigust põdeva tütre Maris Leifi pildistamist ja intervjueerimist. Alati pole inimese tervis enda teha ja haigus võib tabada ka tuntud isikute pereliikmeid. Me kõik oleme inimesed. Haige inimene vajab aga ennekõike rahu ja kaitset, mitte üldsuse tähelepanu. Et olen nii tööalaselt kui ka perekondlikult meedikutega seotud, tean, et vaimselt haigelt inimeset on väga kerge panna rääkima seda, mida parajasti vaja on.
Nii et kui ajakirjandus jätkab presidendilossis toimuva kajastamist, peaks lapsed ja haiged inimesed rahule jätma. Teema lahtimõtestamisel oleks aga ajakirjandusel veel kindlasti tööd. Ma usun, et üldsus tahaks teada, kes olid need täisealised noored, kes koos alaealistega lossis pidutsesid. Kui selgub, et nad ahvatlesid aleealisi pruukima alkoholi või ise vägijooke kaasa tõid, siis on tarvis õiguskaitseorganite sekkumist.
Endel Pajumägi, pereisa ja tervishoiutegelane
