Möödunud reedel tutvustas kauaaegne teleajakirjanik, kommentaator, programmijuht ja kommunikatsioonispetsialist Raul Rebane Jõgeval Betti Alveri muuseumis saalitäiele rahvale oma raamatut „Hirmust eduni. Meediasuhtluse 8 reeglit.“
Raul Rebane räägib oma raamatus, kuidas nii ajakirjanikega suhtlemisest kui ka avalikust esinemisest tervikuna õppida. Ta on kajastanud siin oma kogemusi olümpiavõitja, kettaheitja Gerd Kanteri meeskonna juhina ning konsultandina kommunikatsiooni ja strateegilise juhtimise alal.
Pärast kohtumist andis Raul Rebane Vooremaale intervjuu, milles avaldas arvamust ka maakonnalehtede vajalikkuse ja võimaliku edukäigu kohta.
Küllap olete tutvustanud oma raamatut Eestimaa eri paigus. Mis jäi meelde Jõgeval toimunud kohtumiselt?
Mul on Jõgevaga mingid erilised suhted. Olen püüdnud aastaid analüüsida Jõgeva linna ja Jõgeva maakonna imagot. Vaadates kodulehelt maakonna vaatamisväärsusi, tekkis mõte, et olen üks väheseid, kes on kõigi nendega tutvunud. Arvestades seda, oli mul Jõgeval väga hea olla. Eriti šokeeritud olen põhjusel, et Betti Alveri muuseumisse oli kogunenud nii palju rahvast ja mõttevahetus kestis kaua. Huvi oli suur ja siiras. Ilmselt läks tutvustamine õigesse kohta.
Kuivõrd sai raamat kirjutatud põhjusel, et tänapäeval peab iga inimene, sõltumata ametist, vanusest, soost ja muudest teguritest, olema valmis suhtlema ajakirjanikuga?
Tähtsust ei oma üldse ajakirjanik, vaid avalik suhtlemine tervikuna. Suhtlemine on tuleviku pomm, võidavad paremad suhtlejad. Võidavad need, kes valdavad suhtlemisvõtteid ja suudavad oma mõtteid täpselt sõnastada. Samuti on vajalik tajuda õigel ajal meediast ja ka sotsiaalmeediast tulenevaid ohte.
Väga hästi kõlab lause, et kui sa ei tegele meediaga, tegeleb meedia sinuga.
Kas ajakirjaniku intervjuuettepanekule ei öelda on julgus või peaks seda hoopis vältima?
Asi pole mitte oskuses ei öelda. Meediasuhtluse põhimõtte seisneb selles, et tuleb teada, kuhu ja millal minna ja mis on selle eesmärk. Ei ütelda on absoluutselt normaalne tegevus. Kui on tunne, et ma võin avalikust eksitada ja esinemine on ohtlik, siis loomulikult tuleb öelda ei. Selles pole midagi kuritegelikku.
On levinud info, et käesoleval aastal võivad Eestit külastada kaks maailma suurima riigi presidenti, Donald Trump ja Vladimir Putin. Mida soovitate ajakirjanikele, kellel on võimalik nendelt midagi küsida, arvestades seda, et küsimused tuleks maailma mastaabis Eesti mainele kasuks?
Olen oma raamatus õpetanud, et tähtsust ei oma mitte küsimus, vaid vastus. Ma usun, et nii Putini kui ka Trumpi meediakoolituse tase on selline, et küsi mida küsid, nad vastavad seda, mida nad tahavad. Poliitilisel tasemel tuleb aga luua õhkkond, kus nad vastaksid suvalisele küsimusele Eestile võimalikult soodsalt.
Mida arvate sellest, et mitmest ajakirjanikust on hiljem saanud suhtekorraldajad, avalike suhete spetsialistid. On need valdkonnad ja vastav koolitus erinevad või suhteliselt sarnased?
Minu veendumuse järgi on ajakirjandus ja tegevus avalike suhete vallas küllaltki erinevad. Olen kogenud, et ajakirjanikud, kes lähevad PR valdkonda, õpetavad väga tihti seda, kuidas olla huvitav teistele ajakirjanikele.
Minu koolituse alus on see, kuidas olla huvitav oma rahvale. Need eesmärgid on võimalik ühenda. Mõlemal juhul on tootmisvahend sõna, kuid metoodika on väga erinev.
Kohtumisel Jõgeval tõstsite esile maakonnalehe osatähtust. Meenutasite oma kokkupuuteid kunagise Rakvere rajooni ajalehega Punane Täht, kus esimesena kirjutati Teie sportlikest saavutustest. Mis paelub maakonnaajakirjanduses?
Minu arvamus on see, et iga maakonnale ustav inimene peaks olema kursis oma maakonna eluga. Seda võimalust pakub just maakonnaleht. Mina olen ka vallalehe tellija. Tallinnas ja Tartus on väga palju inimesi, kes tellivad maakonnalehte, et hoida end kursis lapsepõlve kodukandiga.
Võitlus maakonnalehtede eest on võitlus elu eest Eestimaa eri paigus. Me tahame ju teada, mis kuskil toimub ja selleks on väiksed ajalehed ideaalsed. Tahan väga loota, et maakonnalehti ootab ees parem tulevik.
JAAN LUKAS
