Viimane nädal Londoni olümpiamängudel tõi päikesekiired ka eestlaste õuele. Avati medaliarve ja esimene ei jäänud teiseta. Esmaspäeval pakkus emotsionaalse võistluspäeva kreeka-rooma maadluse raskekaalu esindaja Heiki Nabi, kes jõudis olümpiafinaali ning võitis hõbemedali. Teisipäeval jõudis aga olümpiamedalini kettaheitja Gerd Kanter, väljudes ülipõnevaks kujunenud olümpiafinaalist pronksmedaliga.
28-aastane Nabi krooniti juba 2006. aastal maailmameistriks, kuid järgnenud kuuel aastal ta suurvõistluste medalini ei jõudnud. Ta ei pääsenud isegi maadlema Pekingi olümpiamängudele. Tagasilöögid ilmselt ainult karastasid sportlast. Nüüd maadles talutöödega sitkust kogunud mees olümpiamatil nagu uuesti sündinu.
Eesti taas maadluses medaliriikide hulgas
Nabi teekond olümpiafinaali pakkus maadlushallis nende mängude vägevamaid emotsioone, millele arvukas eestlaskond lärmakalt kaasa elas. Ei jäädud selles osas alla isegi grusiinidele ja iraanlastele.
“Heiki on nagu vana diiselmootor. Käima saamisega läheb aega, aga kui vedama hakkab, siis tiksub hästi,” iseloomustas Nabit tema treener Henn Põlluste.
Londoni olümpia maadlusmatil tiksus see mootor aga sedavõrd hästi, et tõi Eesti olümpiamaadluses medaliriikide hulka tagasi pärast 1936. aastat. Siis maadles finaalis Kristjan Palusalu. Seni viimase maadluse olümpiamedali oli aga Eestisse toonud Johannes Kotkas 60 aastat tagasi. Eesti kodanikest jõudis aga maadluses olümpiahõbedani veel 1956. aastal Rootsi eest võistelnud Edvin Westerby.
Finaalis tuli Nabil Londoni matil kokku minna musta mehega vabaduse saarelt. Kuubalane Mijan Lopez Nunez oli väga kõva pähkel: olümpiakuld Pekingist ja lisaks veel neljakordne maailmameister.
Lapsena talutöödelt kogutud sitkusega pani aga Nabi vägevale kuubalasele finaalis väärikalt vastu. Ei loovutanud püstimaadluses ainsatki punkti. “Olen endaga rahul, et suutsin ka finaalis hästi maadelda,” olid Nabi sõnad pärast hõbedavõitu.
Suurepärase olümpiavõistlusega astus hiidlane Heiki Nabi nüüd Kristjan Palusalu ja Johannes Kotkase jälgedesse. Vaid see kolmik on eestlastest maadelnud raskekaalu olümpiafinaalis.
Kuldmedal jäi
Emotsioonid Nabi saavutusest polnud veel jahtunud, kui olümpiastaadionil asus oma püüdma Gerd Kanter. Pekingi olümpiavõitja ei ole tänavusel hooajal jooksvate tulemustega kuulunud maailma esikolmikusse, kuid Londonis tegi ta ainsana finalistidest hooaja tippmargi, heites viiendal katsel 68.03. See andis Kanterile pronksmedali sakslase Robert Hartingu ja Iraani vägilase Eshan Hadadi järel. Kuldmedal selles ülipõnevas kettaõhtus jäi vaid
Teise olümpiamedali võitnud Kanter säras oma etteastest, öeldes, et Heiki Nabi võidetud medal aitas temalgi võistluseks paremini häälestuda.
“Tänane pronksmedal on mul seni võidetud medalitest emotsiooni poolest väärt isegi teist kohta. Vaid 2005. aasta Helsingi MM-il tundsin oma esimese hõbeda üle suuremat rõõmu. Nii et emotsioonide suurus ja medali värvus ei lähe spordis sugugi alati kokku. Medal on vaid sümbol, mille sportlane saab. Sportlane ja pealtvaataja teevad seda kõike siin staadionil kaasa ikka selleks, et emotsioone saada,” rääkis õnnelik medalimees olümpiastaadionilt välja sammudes.
i
TIIT LÄÄNE, London
