Postimehe veebis oli hiljuti küsitlus, milles uuriti, kas inimesed ostaksid veebis tasulisi lugusid. Üle 80 protsendi vastanutest vastas selgelt eitavalt.
Kui vaadata, kuidas lugejad tasulistesse lugudesse ja maksumüüridesse suhtuvad, siis kohtab sageli arvamust, just kui tahaksid „kapitalistlikud ajakirjanikud, kellele miski püha pole“ ka kõige väärtuslikuma info maksustada. Lootes selle pealt metsikuid kasumeid teenida.
Ühiskond vananes liiga kiiresti
Tihtipeale ei mõtle lugejad, et nii nagu teisedki ettevõtted, soovivad ka ajakirjanikud-toimetajad töö eest tasu ning katma peab ettevõttega seotud kulusid. Me ei lähe ju kohvikusse tasuta kohvi nõudma, süüdistades kohvikuomanikke kapitalistlikus mõtteviisis. Kuid tihti arvatakse, et veebis ilmuvad lood sinna iseenesest ning nende eest ei peagi raha küsima. Internet on ju tasuta.
Meeldib see meile või ei, kuid ajakirjandus liigub suunda, kus rohkem keskendutaksegi digiajakirjandusele. See ei tähenda surma klassikalisele paberlehele, vaid toob ajakirjanduse lähemale ka neile, kes mingil põhjusel lehte tellida ei saa või ei soovi.
Läinud nädalal kogunesid ajalehtede peatoimetajad, tegevtoimetajad ja vastutavad väljaandjad ühise laua taha ning arutasid digiajakirjanduse üle. Seda Helsingin Sanomati näite varal. Tegemist on suurima Põhjamaades ja Soomes tellitava ajalehega, mis ilmub seitse korda nädalas. Põhjus, miks otsustati ühel hetkel suuremat rõhku digiväljaandele pöörata, seisnes selles, et vananev ühiskond vananes Soomes kiiremini kui osati arvata.
Teine põhjus seisnes selles, et seitse korda nädalas ilmuv leht lihtsalt ei jõua kehva kojukande tõttu iga päev kõigi lugejateni. Nii saavad laupäevased ja pühapäevased lehed paljudes kohtades alles esmaspäevaks lugejate postkastidesse ning mõistetavalt pole see positiivne ei lugejatele ega lehetegijatele.
Sama rada peab liikuma ka Eesti meedia. Meeldib see meile või mitte, kuid kiiresti vananev ühiskond nõuab arutelusid lisaks teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmisele ka meedia vallas. Eriti mõjutab see väiksemaid lehti, kus lisaks vananevale kogukonnale peab võitlema ka inimeste väljavooluga suurematesse linnadesse, kehva kojukande ja muude probleemidega. See näitab, et varsti ei jäägi muud üle, kui keskenduda digiajakirjandusele, mis oleks kõikjalt loetav ja pakuks mitmekesist sisu.
Aitaks kodus toimuvaga kursis hoida
Olgugi et suuremas linnas tööl käiv inimene võib mingil moel kaotada sideme kodukandiga, võimaldab digiajakirjandus tal veidigi end kodu-uudistega kurssi viia. Rääkimata kaugemale õppima läinutest või hoopis riigipiiri ületanutest.
Ent esmalt peame lahti saama eestlaslikust mõttelaadist, et internetis leiduv peab olema tasuta ning info eest raha küsimine peab olema lausa kriminaalselt karistatav. Nii nagu iga lugeja tahab oma töö eest väärilist tasu, soovib seda ka ajakirjanik, toimetaja ja küljendaja. Iga loo taga on suur töö ja vaev, mida ei tohi jätta tähelepanuta.
Arusaam, et internetis pakutu ei pea olema tasuta, võimaldaks nii ajakirjanikel kui ka toimetajatel pakkuda väärilist sisu ning häid lugusid. Need aitaksid lisaks kohaliku kogukonna teavitamisele viia infot ka kaugemale. Ning Helsingin Sanomati näitel on alust arvata, et kasvavad tellijate arvud näitavad, et digiajakirjandus on miski, mis on meie tulevik.
Ei tohi kujuneda reklaamleheks
Ilmselt on nii mõnigi skeptik, kes arvab, et sellest ei saa ega tohi iial meie tulevikku saada. Rahustuseks võib öelda, et paberleht ei kao kuhugi. Ei kao Soomes, ei pea ka Eestis kaduma. Kuid lugejad on valdavalt kogunenud internetti ning meedia peab sinna kaasa tulema. Kuid tohutus kogustes reklaamide ja pisiuudiste asemel tuleb keskenduda väärtusliku materjali tootmisele ning seeläbi ka inimeste teavitamisele.
Digiajakirjandusest ei tohi kujuneda reklaamleht, mis klantspaberil iga päev postkasti potsatab. Ning siinkohal on kõvasti tuhka vaja pähe raputada meediaväljaannetele, kes näevad digiajakirjanduse tõusus head võimalust suuremat reklaamitulu või pisiuudiste võidukäiku. See ei ole ajakirjandus ning ei tohi iial selleks kujuneda.
Ühes jõudsid läinud nädalal laua taha istunud ühele meelele: tegutsema peame kohe. Ent see nõuab pikka teavitustööd ja natuke harjumist. Ühelt poolt sellega, et mingi hetk ei potsata igal hommikul postkasti paberkujul ajalehte, vaid lugejal on ise võimalik veebiväljaandesse sisse logida ja uudiseid lugeda. Teiselt poolt sellega, et ka internetis olevad lood maksavad, sest nende taga on töö ja vaev. Ja kui nende kahe nähtusega leppida, võib kindel olla, et kvaliteetajakirjandus jääb elama.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
