Tänavuse võidupüha eelõhtul oli mul au nautida niisugust Tallinna, millest olin terve koolipõlve unistanud. See oli magusam kui uni ja ilusam kui muinasjutt, sest juhtus päriselt. Eestlased ajasid selja sirgu, me püstitasime oma riigi pealinna Vabadussõja Võidusamba.
22. juuni õhtul istusime aatekaaslastega Vabaduse platsil ja kinnitasime üksteisele: sammas on veel kaunim ja võimsam, kui oskasime loota, olukord veel ülevam, kui teadsime oodata. Kogu seda ilu vaadates olime kindlad, et tasus nii kaugele kohale sõita.
Õhk oli puhas
Me olime lõpuks omaette. Vaba rahvas vabal maal. Rahvas oma pidupäeval riigi pealinnas oma kauget priiusepõlve algust ja praegust iseolemisejulgust tähistamas. Väljakut turvasid korrakaitsjad ja neid, kellele meie pidu ei meeldinud, hoiti tol õhtul sellises kauguses, et pühalikkust ei rikkunud miski.
Õhk oli puhas ja Tallinn oli mõneks tunniks täitsa eesti linn! Vabaduse väljakult Toompea suunas vaadates polnud vaateväljas mitte üksnes kaunis ristisammas, vaid ka mäenõlv ise. Ja taevas meie kõigi peade kohal hakkas elama. Järsku polnud see enam tolmunud ja tähendust kaotama hakkav linn, see oli linnus ja iidne pühapaik, kuhu esivanemate vaimud muinasajast ilmusid sama meelsasti kui põlismetsa või mõnda Lõuna-Eesti linnusesse.
Tee viis üle mäe
Olen koolis käinud Tallinnas Westholmis ja mu tee viis alati “üle mäe”, Hirvepark, Lindamägi ja Harjumägi olid mu unistustes ja vaimusilmas alati vabad. Kõige uhkem oli vaadata Linda juurest Pika Hermanni poole vihmase ilmaga, kui punane kalts rippus märja ja jõuetuna ning oli peaaegu nähtamatu. Tollal ju ööseks lippu ei langetatud, aga kõige halvema ilmaga sai unistada, et seal praegu lippu pole ja varsti, kohe heisatakse meie oma. Pikk Hermann paistis ära kooli akendesse. Vaatasin ja unistasin, et kord näeme seal lehvimas sini-must-valget.
Nüüd on Eesti lipp ammugi tagasi Toompeal, tõusnud igal hommikul ja langetatud igal õhtul. Me ei mõtle sellele iga päev, kuigi tegelikult peaksime, sest see on ime!
Ootamatult hullumeelsena mõjub üleöö vastu võetud otsus lipu langetamise signatuuri muutmise kohta. Nõukogude okupatsiooniaegsed kultuuritegelased, kes küll Vabadussõja Võidusambast jagu ei saanud, proovisid veel piire ja nende meeleheaks hakatakse nüüd alates 2. juulist meie püha trikoloori langetama helide saatel, mis igale mäluga inimesele toovad silme ette esmalt hoopis punalippude lõputu voogamise.
Sellele vaatamata on viimasel ajal üha enam laulukoore leidnud üles Saebelmann-Kunileidi viisi Koidula sõnadele, eks ikka sellepärast, et see on imekaunis ja täiesti teenimatult unustatud koorilaul.
Rõõmu jagama
Vabadussõja Võidusamba püstitamist pole võimalik üle hinnata. See on midagi nii käegakatsutavalt reaalset, et rahvas võttis selle kohe omaks.
Selles on mitme põlve rõõmud ja kannatused. Muu hulgas on nüüd ka nendel, kelle kallite kalmud teadmata, koht, kuhu tähtpäevadel minna ja lilli viia. Esmalt aga mingem selle samba juurde oma rõõmu jagama, olenemata sellest, milline on parasjagu ilm või valitsus. Oleme lõpuks ometi saanud Tallinna tõelise Vabaduse väljaku, meil on nüüd eestlaste kogunemiskoht, millega seoses tekivad kindlasti kiiresti uued tavad.
Selge, et seda kaunist sammast tuleb ka vääriliselt turvata. Lisaks tavalisele turvalisuse tagamisele linnas, mis muidugi on politsei ülesanne, vajab niisugune sammas kindlasti auvalvet, mis vahetuks täistundidel. Just oma priiuseajal peame me igaüks oma vabadust valvama, et ühel hommikul ei avastaks: Riigikogu kiire otsusega on muudetud hümn või lipp, või on sel ajal, kui meie magasime, juhtunud midagi veel hullemat. Eesti iseseisvus ei ole enesestmõistetav.
iii
JAANIKA KRESSA
