Me mäletame

Eile möödus 72 aastat märtsiküüditamisest, kui oma kodudest sunniti lahkuma üle 20 000 inimese. Jõgevalt saadeti kahe ešeloniga külmale maale 98 vaguniga 1861 inimest. See oli tegu, mida rahvas ei andesta ega unusta. Sest vastupanu massirepressiooniga murda ei ole õige. Ja viis, kuidas seda tehti, ei vääri mitte iial mitte ühtegi head sõna. Massigenotsiidile ei hakka iial õigustust olema. Nagu ka sellele, et paljud neist, keda raudteejaamades vagunitesse suruti, tundsid neid, kes nende pered ja kodud üles andsid. Omade reetmisele ei tohi iial õigustust olla.
Ometigi võeti oma kodumaad ja eestlust hinges hoides ešelonis üles eestimaine lauluviis ning omasid toetati nii nagu osati. Sest muud ei jäänud lihtsalt üle. Ning külmal maal talitati samamoodi: kui vähegi võimalik, siis üksteist hoiti.
Ent jälg jääb eestlase südamesse igavesti. Sest pole ühtegi eestlast, keda küüditamine poleks puudutanud. Mitte kõik ei saanud koju tagasi ning kes tulid, nende mälestused on täis õudu ning kurbust. Selleks, et mäletada, peame rääkima, jagama ja hoidma kokku. Ja seda selleks, et mitte kunagi enam ei peaks me midagi sellist läbi elama. Et me hoiaks ning väärtustaks oma olemust, keelt ja kultuuri olenemata raskest ajast või valitsevast korrast. Et me mõistaks, et vabadus ja võimalus olla, siin, täna ja praegu, ei ole tulnud kergelt.
Me elame täna küll kummalises, kohati lausa lõppematuna tunduvas olukorras, ent siiski vabana. Võrreldes 72 aastat tagasi rongidega külmale maale saadetutega on meie elu lausa muretu. Teeme nii nagu soovitas mängufilmis „Seltsimees laps“ väike Leelo – selg sirgu ning hea ja lahke naeratus näole.
Hoiame ja mäletame hetki oma ajaloost, olles füüsiliselt eraldi, aga mõtetes siiski koos.