Me oleme nüüd kirjade järgi Schengeni-küpsed, kuid mida see tegelikult tähendab? Kas sellesse viisaruumi kuulumine annab meile senisest kindlama Euroopa kodakondsuse, kas meil on nüüd senisest pisinatukenegi suurem turvatunne?
Kas õigusruumi laienemine toob tõesti endaga kaasa ka euroopalikud väärtused? Kas meil neid varem siis ei olnud või mis need tänapäeval üldse enam on, kui isegi vanade liikmesriikide hulgas leidub väga silmakirjalikke riike, kus valitseb palju tabuteemasid.
Müüt, et asja uuritakse
Vene välisministeeriumi uusaastasõnum, et Eesti võimud uurivad pronksiööl hukkunud Dmitri Ganini mõrva ebaefektiivselt, on aga igal juhul tähelepanuväärne. Päris hea algus ebasõbralikult naaberriigilt, kus koolitatakse välja lapssõdureid ja kes varem või hiljem soovib jälle oma piire laiendama hakata.
Ei tea, mis võiksid olla need Venemaa meelest reaalsed meetmed, mida tuleks juurdlusel kasutada? Ilmselt annaks häid ja Venemaale soodsaid tulemusi mingi keskaegne piinamine, kus kahtlustatav teatud staadiumis juba igasuguse süü omaks võtab. Sellele peaks vist järgnema korralik näidis-nõiaprotsess, kuid miks küll ma arvan, et meie pahur naaber ei jääks sellega ikka veel rahule?
Paradoksaalne on, et mitte ainult Venemaa välisministeerium pole see, kes uurimisega rahul pole. Tegelikult tahame me ju kõik tõde teada ja on äärmiselt kurb, et kaheksa kuu jooksul on küll leitud palju kahtlustatavaid, tehtud palju läbiotsimisi ja kuulatud üle hulgaliselt inimesi, kuid see kõik jätab pigem mulje, et soovitakse luua müüti sellest, et asja uuritakse.
Me kõik oleme kahtluse all
Mis puutub Venemaa absurdsesse uusaastatervitusse, siis loomulikult võime me vastu tervitada, küsides Litvinenko või Politkovskaja tapjate kohta. Võime esitada ka arve oma Siberisse jäänud sugulaste ja üldiste repressioonide eest, aga me ju teame, et sellel kõigel pole mingisugust mõtet.
Hoopis hullem on, et Venemaa noot tuletab meile kohe aasta alguses pigem meelde seda, et kuni Ganini tapjat pole leitud, oleme me kõik potentsiaalsed järgmised kahtlusalused või vähemalt tunnistajad selles või mõnes teises samasuguses protsessis.
Kuigi Dmitri Ganinit ei saa kindlasti mitte pidada kangelaseks, on äärmiselt oluline teada, mis tollel pronksiööl tegelikult juhtus. Tema tapja väljaselgitamisest peaksime küll olema kõik väga huvitatud, sest on täiesti võimalik, et noormees suri seetõttu, et Venemaal endal oli oma kodanikust ohvrit vaja, et saaks nüüd kuude kaupa meie peale näpuga näidata.
Kuigi Ganini lähedaste valu sellise tõe ilmsikstulek kindlasti ei vähenda, pigem vastupidi, on igal juhul tegemist niisuguse juhtumiga, mille lahendamine peaks Eesti riigile olema auasi.
Rääkides kodanikuõigustest
Rääkides veel kodanikuõigustest, demokraatiast, isikuandmete ja eraelu kaitsest ning muust säärasest, millega Eesti üritab Euroopa edetabelites püsida, pole ju sugugi ebaoluline, et kui ka mitte kõik, siis väga paljud praegustest kahtlusalustest on täiesti süütud inimesed, on Eesti riigile lojaalsed kodanikud, vahest isegi patrioodid.
Päris huvitav oleks aga teada statistikat selle kohta, kui paljud Eesti kodanikud ei tohi mingitel müstilistel kahtlustustel oma elukohast lahkuda, kui paljude kodud on läbiotsimisega segi pööratud ja kui paljude telefone kuulatakse pealt? Kas see kõik polegi inimõiguste rikkumine? Kes ja kuidas kompenseerib kõikide nende inimeste mõttetud kannatused vabas Eestis?
JAANIKA KRESSA
