Vähegi teades rahvastiku arengu teooriaid, võib nentida, et üksikisiku tulumaksu alandamine on kampaania. Poliitilise punktivõtmise maiguga. Rahvastiku vananemine sunnib juba lähitulevikus nii Itaaliat kui Saksamaad oma maksupoliitikat läbi vaatama. Meiegi peame tegema sama. Ehk siiski viis või kümme aastat hiljem.
Rääkisin sel teemal pojaga, kel hakkab peagi stuudium lõppema ja tulevikku vaatamine on tähtsal kohal. Jõudsime järeldusele, et “emapalk” on tore, aga sel pole iibe tõstmisega midagi pistmist. Veel vähem mõjutavad soovi saada enam lapsi igasugused soodustused. Olgu see lasteaiamaksu kompenseerimine või pooleteise aasta jooksul makstav protsent palgast, ikka kaob see kui mutiauku. Ei stimuleeri ühtegi peret saama kolme ja enamat last.
Sama teemat puudutas Jana Ots “Pärnu Postimehes” ja nentis, et paljulapselisi peresid meie riigis ei väärtustata.
Kogu probleem ei ole kuum vaid üksikisiku tasandil. Rahvaarvu langemisel alla kriitilise piiri järgneb riigi eksistentsi küsimus. Loodus tühja kohta ei salli. Väljasureva rahvuse asendavad uued saabujad.
Asjast on räägitud üle kümne aasta, aga poliitikuile on see jäänud vaid tänuväärseks jututeemaks, mitte enamaks.
Äkki väljapääsu polegi? Ehk olemegi määratud hääbumisele? Kui selline lähenemine on võimalik ja valdav, siis me ei pruugigi midagi ette võtta.
Kaldun siiski arvama, et me ei pea, käed rüpes, istuma, vaid toetuma lihtsatele lahendustele.
Rahvaarvu kasvuks on vaja igasse peresse vähemalt kolme last. Iga lapse kasvatamine nõuab teatud hulga raha. Samas on teada, et raha kätte makstes ei sunni see kedagi enam lapsi saama.
Järelikult on vaja kaudseid lahendusi. Loogiline oleks, kui riik looks rahvastikuarengu fondi. Fondist toimuvad mitterahalised väljamaksed peredele vastavalt sellele, kui palju on peres lapsi.
Lihtsaim variant oleks eluasemelaenu kompenseerimine. Võtame aluseks miljoni krooni suuruse pangalaenu. Pere laen kaetakse riiklikust fondist veerandi ulatuses, kui perre sünnib teine laps. Kogu võlg kustutatakse, kui pere saab kolmanda lapse. Pakutud variant on ainult üks võimalus tupikteelt pääsemiseks. Kindlasti järgneb mõttetöö tulemusel erinevaid pakkumisi hulgakaupa. Ainult et pea viimane aeg on neid samme astuma hakata. Meie genofond on hea. Seda näitasid Eesti kolm kuldmedalit lõppenud Torino olümpialt. Meie miljoni hulgas on ka ebaproportsionaalselt palju teadlasi, kunstnikke… See kõik vajab jätkumist.
Oluline on vabaneda jäikadest mõttekrampidest, et me ei suuda midagi muuta. Kui me väärtustame oma kodanikud, siis me oleme väärt ja õigustatud ka riik olema.
Andrus Villem,
kolumnist
