Matti Linno: Puuko on muutnud mu mõttemaailma

Lõuna-Eestis, Kanepi ja Urvaste valla piiril asub kunstniku ja kirjaniku Edgar Valteri idee järgi rajatud Pokumaa. Kes mõnel pokukalendri tähtpäeval Pokumaale läheb, leiab sealt eest vanataat Puuko, kes lapsi loodust vaatama õpetab ning nendega laulab, tantsib ja mängib. Kui Puuko parajasti Pokumaal ei ole, siis on ta Tartus või Jõgevamaal Koimulas suvekodus ning kannab Matti Linno nime. 

 

Tartu on Matti Linno sünni- ja noorpõlvelinn ja seal elab ta ka praegu, aga vahepeal elas tervelt 35 aastat Jõgevamaal. Siin teatakse Linnot kõige rohkem laulumehena. Koos Kuremaa kultuurijuhi Vello Pütsepaga on nad pea neljakümne aasta jooksul loendamatutel pidudel tantsuks mänginud-laulnud.

„Kui vaja, võiksime vist une pealt ka rahva ette minna ja peo ära teha,” ütles Matti Linno.

Teatrit tegema hakkas ta alles kuuekümneaastaselt ehk viis aastat tagasi ja nüüd parema meelega muud ei teekski. Pokumaale Puukoks on ta käinud kaks viimast aastat. Puuko rollis lööb ta kaasa ka möödunud laupäeval Pokumaal Padasoomäe talus esietendunud vabaõhu-lastelavastuses „Pokud jõuavad koju”, mille viimased kaks etendust antakse täna.

Matti Linno edukas, et mitte öelda tormiline harrastusnäitleja karjäär sai alguse Tartusse kolimisest. Tartus otsis ta nimelt üsna ruttu üles sealse pensionäride ühenduse Kodukotus seltskonna: nende esindus oli tihti käinud Kuremaal peetud pidudel, kus Matti koos Vello Pütsepaga esines. Kodukotuse rahvas võttis aga parasjagu teatritegemise ette ning Matti tõmmati kampa. Kui Raivo Adlas, kes põhitöö kõrvalt Vanemuises ka Vilde teatri harrastustruppi juhendab, Mattit laval nägi, siis ütles ta kohe: ”See mees tuleb nüüd ära minu juurde Vilde teatrisse.”

Nüüdseks on Matti teinud üle kahekümne rolli Vilde teatri, Palamuse amatöörteatri ja Tabivere harrastusteatri lavastustes. Kahes Palamuse amatöörteatri lavastuses on ta kehastanud kirjandusklassik Oskar Lutsu ennast, kusjuures Lutsu rolli eest kirjaniku 120. sünniaastapäevaks välja toodud Madis Kõivu „Talis” sai ta harrastusteatrite riigifestivalil parima mees-kõrvalosa preemia.

Kui Pokumaa valmis, helistas teatrimees Margus Kasterpalu Raivo Adlasele ja küsis, kas tollel ei ole Vilde teatri trupis mõnd vanemat meesnäitlejat, kes võiks tulla sinna Puukot mängima. Adlas vastas, et on küll ja et see mees on veel kadunud Edgar Valteri nägu ka. Viimane asjaolu oli oluline seepärast, et Edgar Valteri pokuteemalistes raamatutes tegutsev Puuko on nagu Valteri enda teine mina.

Matti võttis, nagu tänapäeval öeldakse, väljakutse vastu ning püüdis kõigepealt sisse elada Valteri-Puuko mõttemaailma. Selleks võttis ta ette Valteri raamatud. Vaat et rohkemgi kui otseselt pokudest kirjutatud, andis talle Puukoks hakkamisel tuge raamat pealkirjaga „Kuidas õppida vaatama”. Seal seletab Valter, kuidas pilves mõnd nägu või jändrikus puus huvitava iseloomuga inimest näha.

Heade soovide aeg

„Valteri mõttemaailm on müstiline, omapärane ja põnev,” ütles Matti Linno. „Nagu minagi, oli ta sünni poolest ju linnamees, aga kui maale elama asus, siis „pööras” heas mõttes „ära” ning muutus läbi ja lõhki loodusemeheks. Olen Puuko mängimise tagajärjel ise ka puukolikult mõtlema hakanud: kõndides jälgin, et ma ei astuks peale vihmaussile või putukale. Pasknääre ma koduaias ka enam taga ei aja, kuigi mul oleks, millega nende pihta kõmmutada.”

Pokumaal käib Matti Linno eelkõige pokukalendri tähtpäevi sisustamas. Tähtpäevi on kahekümne ringis: mõnes kuus üks, mõnes kuus kaks. Stsenaariumid, mille järgi ta tegutseb, kirjutab Edgar Valteri kasutütar ja tema pärandi hoidja Külli Lepik. Mattil tuleb arvestada ka tema seatud piirangutega: Puukot tohib ta näiteks kehastada ainult Pokumaal ja Tartu Poku lasteaia üritustel: seda lasteaeda käis avamas Edgar Valter ise ja seepärast tehakse sealsetele üritustele erand.

„Ma olen nagu Pokumaa omand, aga las ma siis olla. Mulle see täitsa meeldib,” ütles Matti Linno.

Pokukalendri tähtpäevad on natuke isevärki tähtpäevad: võrdusmärki ei saa tõmmata ei nende ja eesti rahvakalendri tähtpäevade ega ka nende ja kirikukalendri tähtpäevade vahele. Näiteks siis, kui kristlik maailm advendiaega peab, on Pokumaal soojade soovide aeg. Siis kolib Matti lausa kolmeks nädalaks Pokumaale. Ööbib Pokukojas, aga lastegruppe võtab vastu Puuko tares: teeb hommikul tule ahju ja pliidi alla, paneb teepaja tulele, pakub lastele lõhnavat piparmünditeed ja jutustab neile muinasjutte. Veel soovitab ta lastel metsa minna ja selja vastu puud toetada. Kui selg läheb soojaks, on tegemist õige puuga ning siis tuleb soovida üks hea soov ning tingimata kellelegi teisele, mitte endale – siis läheb see kindlasti täide. Ka Puuko taresse selleks ajaks toodud puu ei ole jõulupuu, vaid heade soovide puu.

Lapsi käib Matti Linno sõnul Pokumaal palju ja igasuguseid. Teismelistega on natuke raskem suhelda, sest neile ei „lähe peale” ju miski, pokud kaasa arvatud. Kõige tänuväärsem publik on seevastu lasteaia vanemad rühmad ja nooremad kooliklassid. Matti saab enda sõnul lastega hästi hakkama: kui naissoost giid-pedagooge, kes ametilt endised lasteaiakasvatajad, lapsed vahel kuulata ei taha, vaid selle asemel käratsevad ja ringi jooksevad, siis Puukol tarvitseb vaid kepiga korra vastu maad lüüa, kui kõik on vait ja kuulavad, suud ammuli nagu toitu ootavatel linnupoegadel.

„Lastega suheldes ei tohi ninnu-nännutada, vaid neid tuleb kohelda kui omasuguseid ja asjad neile huvitavaks rääkida. Valetada neile ei tohi, sest lapsed ei salli valet,” võttis Matti kokku kogemuste põhjal välja kujunenud rusikareeglid.

Lastega suheldes tuleb muidugi valmis olla igasugusteks ootamatusteks. Ei või iial teada, mida nad küsivad, aga igale küsimusele tuleb kiiresti vastus leida.

„Ükskord tuli üks laps minu juurde ja ütles: „Kuule, Puuko, sul on habe ette kleebitud“,” meenutas Matti Linno. „Mina vastasin: „On jah, aga ära sa kellelegi ütle. Puuko ei tohi ilma habemeta olla, aga mul on enda oma pesus.”

Veel küsivad lapsed vahel, milleks mul piip suus on. Siis ma vastan, et kui mul piip suus on, siis mul tulevad head mõtted pähe. Ja kaabu on peas selleks, et head mõtted peast ära ei läheks.

Konnakrooksupäeval küsis jälle üks tüdruk, miks üks konn teisel seljas on. No seleta siis neile, miks! See oli veel kristliku kooli rühm ka! Ma siis hakkasin ääri-veeri rääkima sellest, et ka konnadel on vaja sugu jätkata jne, kuni üks poiss tagantpoolt lühidalt ütles: „Keppi teevad, noh!”.”

Pokumaal Puukot mängides tuleb Mattile kasuks pikk lauljakogemus: lastega on vaja ju laulda-tantsida. Tänavuse kuuma suve lasteetendustel on tulnud Mattil ja pokusid kehastaval kümnel Vilde teatri trupikaaslasel ka liitrite kaupa higi valada, sest Puuko kostüüm koosneb särgist, vestist, villasest kuuest ja pükstest, viltkaabust ja saabastest, pokude kostüümid on aga suisa sünteetilisest materjalist ja paksu narmakihiga kaetud. Aga kes see ette arvata oskas, et tavalise kehva suusailma asemel tänavu selline kuumus tuleb!

Selle üle, mida suhtlemine Puukoga lastele konkreetselt andma peaks, pole Matti Linno väga sügavalt juurelnud.

„Ma arvan, et edgarvalterlik maailmanägemine ise on juba õpetlik,” arvas ta. „Lavastuses „Pokud tulevad koju” ütleb Puuko näiteks sellise ilusa lause: „Ja kui me lükkame oma vana paadi järvele või läheme homme kaugemale metsa, siis mitte selleks, et sealt midagi püüda või saada, vaid lihtsalt selleks, et saada osa loodusest, tema suurest rahust.”

Käänakutega elu

Kuuekümne viie aasta jooksul on Matti Linno elu teinud mitmesuguseid käänakuid. Tartust Jõgevamaale sattus ta omal ajal tänu esimesele abikaasale, kes Tartu Meditsiinikooli lõpetamise järel Laiusele velskripunkti juhatajaks suunati. Kui kolme ja poole aastane karjäär Laiuse kultuurimaja kunstilise juhina välja arvata, töötas ta siinmail põhiliselt ehitajana. MEKi enamasti venekeelne ehitusbrigaad polnud loomulikult koht, kus viinapudelisse sülitatud oleks. Vastupidi: ilma viina- või õllepudelilt korki maha võtmata seal tööpäeva naljalt ei alustatudki. Kui lisada veel alkoholirohked kolhoosipeod ja pulmad-juubelid, kus Matti laulmas käis, siis pole imestada, et viinakurat temast vahepeal peaaegu et võitu oleks saanud. Lõpuks oli olukord nii hull, et käsi kobas, piltlikult öeldes, nööri järele, aga viisteist aastat tagasi jättis Matti viinaga päevapealt hüvasti.

„Kui keegi küsib, kuidas see mul õnnestus, siis ma räägin sellest nii: „Käisin nõia juures. Nõid ütles: vali – kas mina või alkohol. Hea nõid oli. Ma elan temaga tänase päevani koos”,” rääkis Mati muiates.

Esimene kaine nädal oli tema sõnul üsna hirmus: värinad käisid pidevalt üle ihu. Aga Matti pidas vastu ning nüüd võib ta rahulikult sünnipäeval või muul peol morssi juua, ilma et tekiks vähematki tahtmist kätt viinaklaasi järele sirutada. Pole ka vastikust viinalõhna suhtes. Ainult see, kui peol esinedes keegi oma hirmsa pohmakahaisuga tema kõrvale laulma trügib, hakkab küll vastu.

Viinaveast lahtisaamine Matti meelest suisa uue elu algust siiski kaasa ei toonud, küll aga võib ta seda öelda Tartusse kolimise kohta. Kolimise võttis ta ette tegelikult üsna kurval põhjusel: selleks, et olla pärast väimehe surma lähemal Tartus elavale tütrele, kes kahe väikese pojaga üksi jäi. Päeval, mil käesoleva loo tarvis Matti Linnoga vestlesime, möödus tema väimehe, tuntud jalgratturi Lauri Ausi treeningsõidul hukkumisest täpselt seitse aastat.

„Lauri oli väga tore mees,” ütles Matti Linno. „Mäletan, kuidas ma temaga juhtunud õnnetusest kuuldes siitsamast Koimulast Tartusse sõitma hakkasin ja kuidas mulle suur seltskond jalgrattamatkajaid vastu tuli. Tundsin, kuidas ma üle keha värisema hakkasin, ja üle 30 kilomeetri tunnis ma sõita ei suutnud.”

Nüüdseks on Matti tütre Kristeli ja Lauri Ausi pojad juba päris suureks kasvanud: Artur on kümnene ja Alex kaheksane. Alex isa ei mäletagi, sest oli vaid aastane, kui too suri. Artur mäletab Matti sõnul isa aga päris hästi. Kui nad Raadi kalmistul käivad, siis jääb Artur pärast natukeseks veel üksi isa hauale ja pärast tuleb teistele järele.

„Ma ei tea, millest nad seal isaga räägivad, aga selline komme tal on,” ütles Matti Linno.

Tütrepoegadega mängib ta viimasel ajal põhiliselt jalgpalli, sest Artur on tõusnud oma vanuseklassi paremate jalgpallurite hulka Eestis. Ta mängib ühes meeskonnas endast kaks aastat vanemate poistega, olles põhiründaja ja meeskonna kapten. Hiljuti kirjutati temast isegi pikk lugu ajakirjas Jalka.

„Artur on kõva jalgpallur, aga kaotada ta ei oska: kui värav löömata jääb või mäng muidu kehvasti läheb, siis on koju tulles maru vihane,” ütles Matti. „Alex tegeleb kergejõustiku ja ujumisega, aga tema on rohkem minu moodi — selline rahulikum.“

Põnev pensionärielu

Artur ja Alex käivad, kui trennidest aega saavad, hea meelega vanaisa juures Koimulas. Sinna, oma praeguse abikaasa isakoju putkab suviti esimesel võimalusel ka Matti ise. „Siin, saja-aastases talus on alati midagi teha ja eks ole tehtud ka, aga siin on ka tore lihtsalt akusid laadida ja molutada,” ütles Matti Linno.

Molutamiseks kipub tal muidugi aega väheks jääma — sellesama teatritegemise tõttu ikka. Kõiki pakkumisi ei jõua Matti enam vastugi võtta, sest ta tahab natuke ka pere jaoks aega jätta.

„Mälu pole ka enam see,” kurtis ta. „Ühel Pokumaa etendusel saigi sellega nalja. Seal on stseen, kus Puuko tuleb sisse ja pokud ütlevad: „Tere! Meie oleme pokud.” Puuko peab vastama: „Soo! Või kõik puha pokud! Aga mina olen üks ja ainus. Mina olen Puuko.” Selle asemel ma ütlesin: „Mina olen üks ja ainus. Mina olen Sooru.” Aga Sooru on hoopis Puuko kassi nimi! Vaatajad naerma ei hakanud, sest nad ei pannud midagi tähele, aga teised näitlejad pidid naeru tagasihoidmisest otsad andma ja aasisid terve õhtu mu kallal.”

Pokuainelise lavastuse kõrval jõuab Matti sel suvel üles astuda veel Tabivere trupi poolt Vudila mängumaal peatselt välja toodavas lastelavastuses „Ahjualuse võlupada”. Sügisel ootab teda ees koostöö noore näitekirjaniku ja lavastaja Jüri Kaldmaaga, kes on teinud dramatiseeringu Isaac Bashevis Singeri „Patukahetsejast” ning on selles Matti Linnole ette näinud väga raske, filosoofilise ja tõsise peaosa.

Oma viimase aja elu nimetab Matti Linno pensionäri põnevaks eluks ja ta on sellega ülimalt rahul. Oma kauaaegsest „hobist“ doonorlusest (vereloovutajana on ta teeninud välja ka Punase Risti viienda klassi aumärgi) pidi ta hiljuti vanuse tõttu loobuma. See-eest on ta Tartu 900-liikmelises pensionäride ühenduses tõusnud juhatuseliikmeks, veab kodukotuslaste kultuurielu ja laulab segaansamblis Kobedad. Endistest koorilauljatest koosnev kümneliikmeline (viis naist, viis meest) ansambel käis möödunud suvel esinemas Saksamaal Münsteris toimunud Esto päevadel, tänavu aga muusikafestivalil Kiievis.

„Et ansambli keskmine vanus on 74 aastat, siis helistati enne festivali Kiievist ja küsiti, kas me ikka käia jaksame,“ ütles Matti Linno muheldes. „Kui Kiievis lavale läksime, siis põrutasime neile kohe ukraina keeles „Tõ-zh menja pidmanula, tõ-zh menja pidvela”, nii et publik oli paugupealt pöördes.”

Mis häälesse puutub, siis see pole Matti Linnol kunagi ära olnud, ehkki ta pole elu seeski salli kandnud. Küll aga vaevab teda tihti kõige kuumemal suveajal nohu. Aga see ei sega mõnusa ja toimeka pensionipõlve nautimist. 

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus