Linna on koondunud raha ja võim. Linnas käib tarbimispidu. Keskajal öeldi, et linna õhk teeb vabaks. Kindlasti ei jõua kõiki linna hüvesid loetleda. Samas võib linnainimene end tunda väga üksikuna, kasutusel on isegi väljend ?suurlinna üksindus?. Linnas on kõrge kuritegevus, keskkond on igas mõttes saastatud ja ülerahvastatud. Kõrvaltvaatleja tunnetab suure kõikehõlmava masinavärgi raugematut tööhoogu. Inimesed on muutunud selle linna-masina detailideks, inimressursiks. Lihtinimeste elukvaliteet käib alla, tekkinud pingeid maandab tarbimine ja meelelahutustööstus. Ühe Samuel Beckett`i näidendi tegelane võtab igal hommikul ?erguti?, et tegus olla ja õhtul ?rahusti?, et magama jääda. Terve ravimitööstus ja tervishoid tegeleb sellega, et neurootilised linlased püsiksid vormis ning oleksid töövõimelised, sest inimressurssi tahetakse muuta üha efektiivsemaks ja tõhusamaks. Kapitalism üritab inimesest kõik välja pigistada, mingist humanismist ei saa rääkida, kui keskendutakse kasumile, see tähendab ? raha määrab kõik.
Eesti tuleviku-uuringute instituudis valmis uurimus Tallinna elukeskkonnast ja arengumudelitest aastaks 2030. Sellele tasub tähelepanu pöörata, sest tegemist on meie pealinna ja kõige suurema linnaga, kuhu igatsevad pääseda paljud noored, ka meie Jõgeva maakonnast. Uuringu järgi on Tallinna jaoks kõige olulisem leida lahendus noorte linna meelitamiseks ja kinnihoidmiseks. Kui Tallinna elukeskkond ei muutu atraktiivsemaks, elab 2030. aastal pealinnas 264 000 inimest ehk umbes sama palju kui pool sajandit tagasi. Tallinna elanikkonna 25 aasta muutuste hindamisel võtsid uurijad aluseks neli võimalikku stsenaariumi: jõukas ökoühiskond, hädaga ökoloogiline, tarbimispidu pidav jõukas ühiskond ja tarbimist jätkata üritav vaene ühiskond. Loomulikult kehtivad need arengumudelid ka laiemas mõõtmes, globaalselt. Me kõik soovime, et saaksime elada täisväärtuslikult puhtas ja turvalises keskkonnas. Selleks peab toimuma otsustav muutus ühisteadvuses, siire looduslähedasse olemisse. See ei tähenda pelgalt puude ja lillede ilu nautlemist, esteetikat, vaid eelkõige tasakaalustatud maalähedast elulaadi, mis põhineb lihtsusel, kokkuhoiul ja loomulikkusel.
Meil on hulga sõnu, et pilgata tahumatuid maainimesi: mats, mühakas, külaloll, maakas. Võrdleme neid väljendeid sõnadega, millega kirjeldavad maainimesed linnaasukaid: neurootikud, stressis, alatud, petlikud, ennasttäis nodikrabajad ? ühesõnaga vurled.
Kuigi kõik me ei saa tagasi pöörduda maaellu, oleks siiski kasulik selle ideaali hoida. Linnaelu on lihtsalt mõttekonstruktsioon, mille oleme enda tarbeks loonud. Niipea kui me jõupingutused lõpetame, kukub see kokku. Tuletame meelde kasvõi seda, mis juhtub, kui suurlinn jääb mõneks tunniks elektrienergiata. Toimeta linnas, kui pead, aga ära unusta, et kuskil siin on väike, aga otsustav vahe. Enne linna oli siin maa, enne surma ? elu.
Miks olid inimesed vanasti nii terviklikult seotud oma ümbrusega? Sest kõik, mida nad vajasid, oli nende ümber. Nad tegid ise endale tööriistad ja sööginõud, kasvatasid toidu, kodustasid loomad ja püüdsid kalu, neil olid omad rituaalid ja mängud. Kõik toimis ja kulges loomulikus ringis. Tänapäeval on toit kaugelt toodud ja töödeldud. Meil pole õrna aimugi, kust pärinevad toiduained ja asjad, mida ostame. Meile on oluline ainult nende olemasolu ja mugavus. Me kuritarvitame küllust ja kasutame seda, et eralduda oma loomulikust keskkonnast. Mida lähemal saame olla maale ja loodusele, seda terviklikumat elu elame. Looduse järgijad ei võõrandu kunagi elust. Neil pole selles suhtes valikuid. Iga nende tegu peab olema kooskõlas looduse kulgemisega. Vaene olla pole alati halb. Kui oled vähenõudlik, kasutad seda, mis käepärast. Pealegi hindame ju kõik leidlikkust ja teravmeelsust. Ökoloogilisele loodusõbralikule elulaadile pole enam alternatiivi.
Matsist ja vurlest kirjutas meie klassikust rahvakirjanik Anton Hansen Tammsaare, kes oma kirjanikunime võttis kodutalu järgi. Nagu ikka, meeldib meile vastandpaarides mõtlemine, mees-naine, taevas-maa, valge-must, hea-halb jne. See on meisse sisse kodeeritud. Loomulikult idealiseeris Tammsaare tõsist maasse juurdunud Matsi ja vastandas ta pinnapealsele linnavurlele. Tegelikult pole asi välistes asjades, vaid mõtlemistüübis. Kõik saab alguse inimese peas ja südames toimuvast. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje.
TOOMAS MURU
Betti Alveri Fondi projektijuht
