Detsembri keskel, kui üldrahvalik jõulutrall polnud veel täistuure võtnud, käis Jõgeva Sordiaretuse Instituudi saalis lugejatega kohtumas kirjanik Mats Traat. Paaritunnisest vestlusest kujunes — ehk mõnelegi üllatuseks — sisukas ajalootund.
Nagu kadunud Jaan Krosski, on ka Mats Traat olnud eesti kirjanduses äärmiselt järjekindel ja isepäine tegija, kes ajanud n-ö oma asja, laskmata end segada ajastu tõmblustest, kirjanduses parasjagu valitsevatest trendidest ja kriitikute arvamusest, mis sageli neistsamadest trendidest sõltub. Traadi üks mastaapsemaid ettevõtmisi on sariromaan „Minge üles mägedele“, mille proloogi ja ühtteist osa sisaldavad kolm köidet on ilmunud möödunud ja tänavuse aasta jooksul ning mille neljas köide näeb trükivalgust tuleval aastal. Kirjutanud on Traat oma nn jõgiromaani mõistagi kauem kui kaks aastat ja selle osi on ükshaaval ka varem ilmunud. Proloog „Puud olid, puud olid hellad velled“ jõudis lugejate lauale juba kakskümmend aastat tagasi.
Traadi sariromaan käsitleb ühe pere ja ühe talu — Palanumäe talu — käekäiku umbes saja aasta jooksul (proloogi tegevustik jääb sellest väljapoole).
„Olen kirjutades püüdnud kinni pidada klassikalisest aja, koha ja tegevuse ühtsuse printsiibist,“ ütles Mats Traat. „Ehkki romaanis on palju autobiograafilisi, st meie perekonnaloost pärinevaid motiive, pole see siiski pelgalt ühe suguvõsa kroonika.“
Traat tunnistas, et perekonna pärimust kirja pannes ja arhiividokumente uurides puutus ta kokku nii mõnegi elunähtusega, millest ta varem suurt midagi ei teadnud ning mida ilukirjanduses varem käsitletud pole. Näiteks tuli tal endale üsna põhjalikult selgeks teha, kuidas toimisid 19. sajandi teisel poolel vald, vallavolikogu ja vallakohus. See uurimine viis ta tõdemuseni, et 1866. aasta vallaseadus oli, nii imelik kui see ka tundub, üks tegureid, mis valmistas ette Eesti iseseisvumist. Nimetatud seadusega vabanesid nimelt nii vallavalitsus kui ka vallakohus lõplikult mõisniku kontrolli ja eestkoste alt.
Iseseisvuse kool
„Varem istus ka vallakohtus parun, kes võis igal ajal sõna võtta ja sellega kohtuotsust mõjutada,“ ütles Mats Traat.
Uue vallaseaduse alusel moodustatud kohtus mõistsid aga õigust rahva hulgas kõige lugupeetumad talumehed, kes ei pruukinud osata kirjutada, küll aga mõistsid lugeda ning seaduseraamatut tundsid vaat et peast. Mida ei teadnud, seda küsisid vallakirjutajalt, kes sageli oli ka kohtukirjutaja.
Mis vallavolikogusse puutub, siis selle valis uue seaduse järgi valla täiskogu, millesse kuulusid kõik valla taluperemehed ja kümnendik maatameestest. Vallavolikogu pidi valla eelarvest ära majandama koolid, maksma õpetajatele palka, hoidma korras teed ja sillad ning hoolitsema selle eest, et ka vaestel ja põduratel leib laual oleks.
„Jõukama inimese, antud juhul taluomaniku suuremat vastutust ühiskonna ees peeti tollal loomulikuks,“ ütles Mats Traat. „Sama põhimõtet kohtame ka Rooma õiguses ja kristluses ning minu meelest peaks see kehtima ka tänapäeval.“
Vallavolikogul tuli tollal võtta vastu ka selliseid otsuseid, mis puudutasid seadusega pahuksisse läinud vallakodanike kogukonda naasmist.
„Kes inimese ära oli tapnud, läks muidugi otseteed Sahhalinile, vangiroodu sattunud passivõltsija või aita sisse murdja puhul oli aga kogukonnal õigus otsustada, kas nad tahavad teda karistusaja lõppedes veel endi hulka tagasi või peab ta hoopis Siberisse minema,“ ütles Mats Traat. „Eesti hilisem iseseisvus toetuski 1866. aasta vallaseaduse tagajärjel rahval tekkinud kogemustele: inimesed olid seaduskuulekad, neil oli arenenud õiglustunne ning nad olid harjunud vallavolikogusse ja –kohtusse valima endi hulgast kõige väärikamaid.“
Peab teadma rohkem
Kirjutaja peab Mats Traadi sõnul kujutatavast ajastust teadma tunduvalt rohkem kui see tekstist välja paistab. Kusjuures poliitilisi sündmusi ei tohi vaadelda lahus majanduses toimunust ja Eesti sündmusi lahus Euroopas ja kogu maailmas toimunust.
„Minge üles mägedele“ peatselt ilmuv viimane osa „Õelate lamp“ käsitleb Mats Traadi sõnul aastaid 1937-1946. See oli keeruline aeg, mil valitses ülepolitiseeritud õhkkond — nagu praegugi.
„Oleksin toonud tegevuse tänapäeva välja, aga siis tulnuks kirjutada teist niisama palju kui praeguseks juba kirjutatud,“ ütles Mats Traat. „Olen õnnelik, et suutsin täita endale võetud kohustuse see lugu kirja panna. Olen püüdnud teha oma tööd ausalt ja nõudlikult.“ Ehkki neljas köites on ühtekokku 3500 lehekülge teksti, soovitas Mats Traat Palanumäe epopöad, mida kirjandusprofessor Rein Veidemann on võrrelnud Tammsaare „Tõe ja õigusega“, siiski päris algusest lugema hakata, mitte näiteks ilmuvast neljandast köitest.
Omamoodi ekskursiks ajalukku — aga sedakorda tükk maad lähemasse ajalukku — kujunesid ka Mats Traadi meenutused sellest, kuidas tema „Tants aurukatla ümber“ Draamateatri lavalaudadele jõudis. No oli ikka kurjust, totrust ja absurdi ajas, millest me kakskümmend aastat üha kaugeneda oleme püüdnud, aga millest ikka päriselt lahti ei saa…
„Oleme sordiaretuse instituudi rahvaga kokku leppinud, et kutsume igal aastal jõulueelsel ajal nende ette kirjaniku, kellega koos maailma asjadest mõtiskleda ning ajas tagasi või hoopis ettepoole vaadata,“ ütles kohtumisõhtul Mats Traati küsimustega suunanud Ants Paju. „Möödunud aastal samal ajal oli nende ees Heino Kiik, tuleval aastal tuleb Hando Runnel.“
Kõnelejal ja enamasti sordiaretajatest koosneval publikul oli Ants Paju sõnul lihtne ühele lainele saada tänu sellele, et Mats Traadil on, nagu sordiaretajatelgi, kombeks asju pikemas ajalises plaanis vaadata. Vaimu rikastavat õhustikku aitasid luua ka Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teadur Reine Koppel ja Jõgeva Linnaraamatukogu töötaja Jaana Koppel, kes esitasid Mats Traadi luuletusi nii viisistatud kui ka viisistamata kujul. Kuulajad olid aga kodunt kaasa võtnud rohkesti Mats Traadi raamatuid, millesse viimane lahkesti autogramme jagas.
iii
RIINA MÄGI
