(Järg 30. augustil ilmunud osale)
Parim osa romaanist “Mäng” on see, kus Mõtslane jutustab Udriku Hansu laostunud karjamõisast. Mõne reaga annab ta pildi taluelust, mille allakäigu on põhjustanud revolutsioon ja maareform. Tähelepanu väärivad tegelaskujud on Lilli heasüdamlik ema ja järsusõnaline isa, samuti väljarändamistõbe põdev vend, kes algul planeeritud Austraalia asemel siiski Brasiiliasse läheb.
Romantiline külaharitlane Karla, kes end Lilli pärast tapab, on Mõtslase varasemastki loomingust tuttav põllumajandust propageeriv ideaalkuju. Naisliikumise tegelane, keskealine moealdis proua Tobias ja tema kohvikukaaslased ning näiliselt vaga proua Herm on tüüpilised näited seltskondlikust tühisusest. Lilli on nende seiklustes enamasti vahetalitajaks. Mõtslane püüab näidata, et ärimehed lähevad pankrotti eelkõige luksuslike pidude ja üle võimete elamise tagajärjel, ning juhatada olesklevaid haritlasi maale loovale tööle.
Naiste Hääl kirjutab: “”Mäng” pakub rõõmuga tervitatavat kasulikku ajaviidet õige paljudele. Sündmustik on hoogne, elav, küllalt kirju ja põnev. Tendentsiks on elunautlemise tühjuse demonstreerimine ja töö kui väärtusliku elu sisu propageerimine.” Kirjandusteadlane Paul Hamburg (1936. aastast Ambur) avaldas arvamust: “Keeruka sündmustiku ja rohkete tüüpide kaudu on Mõtslane püüdnud neid jõudumööda lahendada, kuid see ei ole eriti õnnestunud. Kandvad tüübid on jäänud liiga kahvatuks, sageli ebausutavaks. Mõtslasel puudub alati aeg parema kompositsiooni läbitöötamiseks, tema raamatud tulevad alati enam vähem toorelt turule.”
Kadunud kallim “ärkab ellu”
1929. aastal ilmunud “Külaotsa Hannese” sündmustik saab alguse 19.-20. sajandi vahetusel. Lugu algab romantiliselt. Armupiinades vaevlev kontoriametnik Johannes Evert on südamepõhjani haavunud ihaldatud algkooliõpetaja Elsa Kaunimäe kergemeelse käitumise pärast. Hiljem kahekesi jalutades neiult aru pärides tekib tüli ja kohkunud neiu kukub kõrgelt järsakult merre.
Hannes põgeneb südametunnistuse piinadest aetuna maale isatallu ja jääb seal hingevapustusest raskesti haigeks. Paranenuna jääbki ta isatallu tööle, et nii oma pattu lunastada. Hannes tahab oma oskused ja jõu talu edasiviimise teenistusse rakendada. Tema peamiseks eesmärgiks on kuivendada heinamaad ja soo, kuid sellest ei tule midagi välja, sest takistuseks on mõisaomanikust paruni veskitamm ja ümberkaudsete talumeeste rumalus.
1905. aasta veriste sündmuste käigus pekstakse Hannese isa poolsurnuks. Pärast karistussalga lahkumist annab Hannes ennast arusaamatul põhjusel Haapsalus politseile üles ja on kolm kuud vangis. Vabanenuna hakkab mees isatalu juhtima, ta on eeskujulik põllumees ning naib rikka peretütre. Maailmasõja puhkedes Hannes mobiliseeritakse, ta saab sõjas haavata ning satub ühte Venemaa haiglasse. Ühes sealses halastajaões tunneb ta ära Elsa Kaunimäe, kes tema teada järsakult kukkudes hukkus. Tegelikult oli neiu põõsastelt tuge saanud ja pääsenud väiksemate vigastustega. Järgneb leppimine, kuid mees sureb oma elu õnnelikumal hetkel. Hannesest ehk Johannes Evertist ei jää kodukülla muud mälestust kui vaid raudader ja tema kaevatud kraavid, mis aga peagi võssa kasvavad.
Uus süüdistus plagiaadis
Teos ei anna midagi uut peale selle, et Mõtslane on pöördunud ajalooteema juurde, kuid 1905. aasta sündmustel peatudes on ta piirdunud vaid meeste veriseks peksmise kui tõsiasja konstateerimisega. Ajakirjas Eesti Kirjandus kirjutatakse: “Raamatus on raske leida voorusi, isegi heal tahtel mitte. Üldjoontes tõsieluline, sisult tühi. Mõtslane on sedapuhku andnud 286 lk õlgi.”
Ning taas süüdistatakse Mõtslast plagiaadis. A. Kurlets kirjutab Eesti Kirjanduses: “See jutustise raamjutustus on lahjendatult ja tarbetult üksikasjadega koormatud kujul Mõtslase poolt endale omistatud Pantelei Romanovi novell “Tema tingimused”, mis ikka sama Mõtslase poolt eesti keelde tõlgituna on ilmunud kogus “Kevad” (1928).
Ajakiri Looming kirjutab: “Jutustuse algupoole on lugeja seotud tolle hiigla sooparandusvõitluse ideesse. Aga pinnaline, nagu autor on, jätab ta selle idee ripakile ja rabeleb oma kangelase teisale. Ei ole süvenenud ainesse, segades ütlusi, mõisteid ja esemeidki tänapäevasest jutust minevikku.”
Mõtslase raamatute meespeategelased on enamasti pealehakkajad, rohkete ideede ja suurte unistustega, ent samas tahtejõuetud ning nõrga iseloomuga mehed. Mart Kiirats ise oli neile eeskujuks. Ka tema pidas paljusid ühiskondlikke ameteid, arendas ühistegevust ning tahtis samas olla eeskujulik põllumees. Kiirats teadis oma kogemustest ka seda, mida tähendab jagada ennast talupidamise ja poliitilise tegevuse vahel.
Kolm romaani Mõtslase loomingus on samade probleemidega seotud. Need on “Mõrane hing” (1930) ja “Kevadised vood” (I osa 1931 ja II osa 1933). Kõigi peategelaseks on noor taluperemees, kes tahab iseenda ja külaühiskonna eluolu parandada. Nagu aeg nõuab, raiskab taluperemees end erinevate ülesannete vahel, ent see viib jõuka suurtalu laostumiseni. Nii võib neid romaane lugeda sotsiaalseid probleeme käsitlevaiks.
Romaanis “Mõrane hing” on käsitletud Vabadussõja järgset majanduslikku õitsengut, millele järgnesid majanduskriis ja inflatsioon. Romaanis on autor ära kasutanud oma vahetuid mälestusi ja elamusi, kuid raamat on lõpuni viimistlemata.
Tiidu talu peremees Kristjan Maanus on koolitatud metsapraaker, kes pärast isa õnnetut surma talu juhtima hakkab. Tema puhul on määravaks soov pälvida teiste kiitust ja austust: ta tahab saada ümbruskonna “esimeseks meheks”.
Kristjan vaimustub kõigest uuest. Puhtad karjalaudad, suured sigalad, meierei, kanala ja linavabrik – ta tegeleb kõigega korraga. Suurepärase kõneoskusega omandab ta ümbruskonnas järjest laiema kuulsuse ja valitaksegi maarahvast esindama riigikokku. Samas viib ta isalt saadud võlgadeta suurtalu viie aastaga pankrotti.
Tundub uskumatuna, et üks suurtalu peremees oma talu ilma arvepidamiseta juhiks, tehes pidevalt võlgu, mille suurusest tal endal ettekujutust pole, aga just nii Kristjan talitab. Mats Mõtslane tahab ühte inimesse mahutada väga vastuolulisi iseloomujooni või tunneb ta ise ennast Kristjani asemel ja on romaani pannud iseenda “mõrase hinge”.
Kui saabunud majanduskriis põllusaaduste hinnad alla lööb ja ilmgi põllumeestele vingerpussi mängib, libiseb Kristjanil Tiidu talu jooksvate tööde ülevaade käest, sest tegemised pealinnas nõuavad suurt ajakulu. Kui lehtedes kirjutatakse, et Kristjan on meierei kassapidajana puudujäägi tekitanud ning Riigikogu liikmele sobimatult avalikus kohas mürgeldanud, hakkavad pangad laene tagasi nõudma. Kristjan võtab oma võlasumma kokku ja leiab, et see võrdub talu maksumusega. Tiidu talu müüaksegi ja see on suur sensatsioon. Pärast seda ei sobi mees ka enam riigikogusse, sest pole oma talu, mis andis väärikuse, jõu ja ideed. Kristjan sooritab enesetapu, sest pole osanud elada nii, nagu oleks tahtnud.
Mõtslane näitab oma romaaniga, kuhu viib eeskujuliku talu peremehe suurusehullustus, kuulsuse tagaajamine ja rahaga laiutamine. Liigne püüdlikkus sotsiaalset silma paista ei aita talu majanduslikku järge parandada, vaid võib viia hoopis pankrotini. Samas püüab Mõtslane tõestada, et talu peamiseks allakäigu põhjuseks on siiski naine, kes ei hooli talutööst ega armasta oma abikaasat, vaid hindab lõbusat äraolemist ja pidustusi.
Eesti Kirjandus kirjutab: “Mõtslane võtab romaanis peasüüdlaseks naise ja püüab sellega väita, et kõige kurja juur meie maa ettevõtete äpardumistes on alp naine. Võta tubli naine ja kõik moodsad reformid talus õnnestuksid ja küla aina haljendaks.” Loomingus kirjutab P. Hamburg: “Teos, lõppu asetatud kirja tõttu, mis on õieti kogu sündmustiku ja Kristjani elu kokkuvõte ning arvetetegemine eluga, omandab Jannseni-aegse õpetliku iseloomu.”
i
TIINA MIHHAILOV, Siimusti raamatukogu juhataja
