(Järg 26. juulil ilmunud osale)
1935. aasta oli Eestis kuulutatud raamatuaastaks. Mart Kiirats oli raamatuaasta Tori kohaliku komitee juhataja. Teda kutsuti esinema paljude komiteede, seltside ja noorteühingute koosviibimistele.
1937. a ajakirjas Tänapäev avaldatud kirjutises ütleb Mart Kiirats järgmist: “Elan siin metsade ja rabade taga rahus, vaikuses ja töös. Töö on elu suurim rõõm. Egas ma see päriskirjanik ole! Noh, olen kirjutanud, kirjastused on tahtnud, aga kõik see on rohkem asjaarmastusest ja pisut ka äraelamiseks. Kui mind pensionile saadetakse, eks ma siis pean hakkama jällegi kirjutama. Ainet — oh, seda on külluses.”
</font>
Peatselt saabusid Eestimaale hoopis teistsugused ajad. Nõukogude okupatsiooni esimese aasta kohta on teada, et 15. septembrist 1940 kuni 15. maini 1941 õpetas Mart Kiirats kohalikele elanikele tasuta kolm korda nädalas vene keelt. Murru algkooli juhatajana töötas Mart Kiirats 1941. aastani. Mõnede arusaamatuste pärast pidi ta Saksa okupatsiooni ajal töökohta vahetama ja asuma Vändra kuueklassilise algkooli õpetaja kohale. Vändras võttis ta rendile sealse gümnaasiumi aia ning kujunes nii edukaks õpetajaks ja aednikuks kui ka populaarseks seltskonnainimeseks. Kui Kiiratsit hiljem Murru algkooli tagasi kutsuti, olevat ta vastanud: “Leivaviil, mis pätsist lahti lõigatud, ei hakka enam külge.”
Vallandati ametist
1946. aastal, kui siinmail kehtis jälle punavõim, võeti Vändra gümnaasiumi aed Mart Kiiratsi kasutusest ära. 14. aprillil 1949 sai Mart Kiirats Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Haridusministeeriumi välja antud tunnistuse, millest selgub, et Mart Kiirats Jaani p on õiendanud Pärnumaa haridusosakonna juurde moodustatud komisjoni ees katsed järgmistes ainetes:
1. Nõukogude pedagoogika 3
2. ÜK(b)P ajaloo lühikursus 3
3. Psühholoogia 3
1949. aastani sai Mart Kiirats lisaks palgale õpetajapensioni. 1950. vallandati ta aga ametist ega makstud talle enam ka pensioni. Põhjust polnud vaja kaugelt otsida: oma poliitilise tegevuse tõttu noorpõlves, Eesti Vabariigi algusaastail, oli kirjanik Mart Kiirats Nõukogude riigi silmis vaenlane.
Oskar Kruus kirjutab: “Varsti pärast kollektiivmajandite moodustamist astus kirjanik Vändras kolhoosi liikmeks, hakkas tööle aiandis. 1955. aasta sügisel anti talle kui L. Koidula nimelise kolhoosi köögiviljakasvatuse lülivanemale aiandusalaste saavutuste eest aukiri. Tol ajal ta enam tööl käia ja liikuda ei saanud, sest jalad olid väga haiged. Selle ajani pidasid Kiiratsid lehma ja harisid aeda.”
Vaid paar kuud enne surma hakkas Mart Kiirats, põllumees, koolmeister-rahvavalgustaja ja kirjanik, sel ajal aga ühiskonnas põlatud mees, taas pensioni saama.
Mart Kiirats suri 16. novembril 1956 Vändras Metsaru talus ja on maetud Vändra kalmistule.
Esimesed teosed
Alljärgnevalt lähemalt Mart Kiiratsi (Mats Mõtslase) loomingust. Tema esimene loominguperiood jääb aastatesse 1902-1920.
1902. aastal ilmus ajalehes Postimees Mats Mõtslase pseudonüümi all seminariõpilase Mart Kiiratsi jutustus “Luupainaja”. 1903. aastal ilmus samas lehes juba terve rida Kiiratsi/Mõtslase jutustusi: “Anu”, “Toominga-taadi viirastused”, “Unenäod” ja “Teine Liina”. Nii eelnimetatud kui ka 1903. aastal ajakirjas Linda ilmunud jutustus “Petetud” olid olustikulis-vestelised külajutud.
Mõtslase üks tuntumaid ja hinnatumaid teoseid, jutustus “Kraavitajad” ilmus esmakordselt 1906. aastal Postimehe lisana (1. osa Postimehe numbrites 188-197, 2. osa numbrites 198-214 ja 3. osa numbrites 215-226). 1910. aastal ilmus sama jutustus Postimehe kirjastuses ka eraldi raamatuna, tiraažiks 800 eksemplari. 1907. aastal asutatud Eesti Kirjanduse Selts, kes aasta parematele teostele auhindu jagas, andis 1910. aastal välja ainult kolm viiekümnerublast ergutusauhinda. Ernst Enno ja Jaan Lintropi kõrval sai selle ka Mats Mõtslane oma “Kraavitajate” eest. Raamatust ilmus Postimehe kirjastuses veel teine ja kolmaski trükk. Need jõudsid lugejani vastavalt 1914. ja 1920. aastal.
Mats Mõtslase esikraamat “Kraavitajad” oli ajakohase ainevaliku ja autobiograafiliste sugemetega jutustus. Autor kujutab selles meisterlikult noore maakooliõpetaja elukäiku ja tööd ning jõupingutusi külaelu edendamiseks ja inimeste mõttelaadi muutmiseks. Kriitikutelt kostis: teos on loetav, kuid lihtsakoeline.
Kooliõpetaja Paul Tombergi jõupingutused on näiliselt tulutud, kuid rutiinses külamiljöös mõjub peategelase isik värskendava tuulepuhanguna. Ka tema tööl ja vaeval on lõppkokkuvõttes mõte. Tomberg jääb küll oma ajas mõttekaaslasteta, ent tema järel tulevad teised “tombergid” ning lõpuks ärkab põllumeestes eneseteadvus ja hakkab edenema Eesti elu.
Pealkirjas esinevate kraavitajate all pidas Mõtslane silmas kooliõpetajaid, kes maal meie elu rabasoost esimesi kraave läbi kaevasid. Raamat on inimlik dokument maakooliõpetajast teda ümbritsevate olude keskel. Noor pedagoog ei oska ise oma jõudu arvestada, ta rabeleb, kuidas jõuab: juhatab laulukoori ja lavastab näitemänge, ristib lapsi, teeb erinevates seltsides väsitavat tööd, satub põllumajandusseltsi pankrotti jäämise järel võlgadesse. Mõne aastaga põletab noor inimene end läbi ja ta jõud raugeb. Tomberg ise oma töö vilja näha ei saa, kuid esimene “kraavitaja” on ta ikkagi olnud.
1912. aastal ilmunud nukratoonilises külajutustuses “Kukehansu Madis” näitab Mats Mõtslane, kuidas väliskeskkond mõjutab inimese arengut. Hoolimatus ning ükskõiksus inimese vastu varases nooruses jätab jäljed kogu eluks, sest oleme ju kõik pärit oma lapsepõlvest. Jutuke on siiski tragikoomilise varjundiga. Autor näitab, et aususe ja tõega, sõnakuulelikkuse ja orjameelsusega ei saa elus hakkama. Inimene peab olema kaval, omakasupüüdlik ja valelik.
Peategelane Madis on alandatud ja mõnitatud tüdrukulaps, kes lõpuks isegi uskuma jääb, et ta loll on. Mõtslane näitab jälle tuima ja ükskõikset külaühiskonda, kust veidigi erinev välja tõugatakse. Jutustus on mahlaka keelekasutusega, tabavate väljendite rohke, tegelaskujud on teravalt välja joonistatud ja isikupärased. Autor rõhutab linna hukutavat mõju noorele rikkumata ja kavaluseta inimesele. Ikka on trahter see kurjuse ja kavaluse koht, kus maalt tulnud sinisilmset noormeest haneks tõmmatakse ja tema raha välja petetakse.
Edaspidistes Mats Mõtslase teostes kordub sama motiiv küll veidi teisenenud variantides, kuid kindla järjepidevusega teosest teosesse.
1914. aastal ilmunud jutustuses “Kusta Poland” vastandab Mats Mõtslane linnaelu maaelule ning püüab näidata, kuidas linn rikub noori inimesi, maakultuur aga õilistab. Raamatus kirjeldatav Suurejõe-äärse Ilussaare kolkaküla Nurmeotsa talu on olnud jõukas talu, kuid noorem perepoeg Eduard on saadetud isa tahtmisel Tartusse usuteadust õppima ja talu on selle tagajärjel majanduslikku kitsikusse sattunud. Samas on Poolenõmme talu sealse perepoja Kusta Polandi ettevõtmisel muudetud eeskujulikuks majapidamiseks. Kustagi on ülikoolis õppinud, ent pärast isa surma pummeldamise ja õppimisegi lõpetanud ning õigeaegselt märganud, et linn on kui lõputu rabasoo: eemalt huvitav ja ahvatlev, lähedalt endasseimev ja hukatuslik.
Mõtslane näitab, kuidas poolkirjaoskamatud taluperemehed ohverdavad koolitatud tütarde ja poegade jaoks kõik – nii talu kui ka iseenda. Kõik talu elanikud peavad piskuga leppima ja end töörabamisega katkestama, et aga õppijail millestki puudus ei oleks ja et nad parunipoegadega ühes lauas pidutseda saaksid, sest see on suur au – omada koolitatud poega. Mats Mõtslase tegelaskujud on realistlikud, kuid külaelu kirjeldab ta kuivalt ja lakooniliselt. Autoril on tahe kirjutada midagi õpetlikku ja meeldejäävat, ent jutustuse lõpuosas kaovad nii kompositsioon kui ka stiil. Lühikesed ja lakoonilised laused jätavad mulje, justkui oleks autor väsinud ja tahaks loo ruttu ära lõpetada.
i
(Järgneb)
i
TIINA MIHHAILOV, Siimusti raamatukogu juhataja
