Maskide langemise aeg

Pea kaks kuud kestnud eriolukord on langetanud maske nii Eestis kui ka maailmas. Ehk on paljud asjad muutunud selgemaks, läbipaistvamaks ja lihtsamaks, olgugi et nii palju maskikandjaid kui praegu, ei ole inimkonna ajaloos kunagi varem ringi käinud.


Kunagi varem ei ole maskidest sedavõrd palju räägitud. Söögi alla ja söögi peale. Ja kahe kuuga ei ole ikka jõutud ühesele arusaamale, kas maski on vaja kanda või ei ole. Pealtnäha kõige lihtsam punkt koroonavastases võitluses tundub olevat muutunud lahendamatuks probleemiks, kus üksmeelt jäädaksegi vist otsima.

Kultuurikihi küsimus

Vasturääkivused algavad juba sellestki, et kui valitsused ja erikomisjonid üldjuhul nõuavad maski kandmist, siis meditsiinitöötajad ei ole nii kategoorilised. Paljud riigid on kehtestanud siiski maski kandmise osalise kohustuse kas siis ühistranspordis või avalikes, suletud ruumides. Osa arste soovitab maski kanda avalikus ruumis, kuid mõne tohtri sõnul pole sellest eriti kasu. Aga kes tahab, võib seda teha. Võta siis kinni, mis õige on.
Tegelikult tahaks uskuda küll, et pigem tasub teatud kohtades maski kanda, kui seda mitte teha. Seda enam, et ega see nüüd nii tüütu ja ebamugav ka ei ole, eriti kui vaadata Aasia riikide maskikandmise tava, kus see on kultuuri osa. Kindlasti ei tee paha, kui praegune pandeemia meie seniseid tõekspidamisi veidike korrigeeriks.
Tõenäoliselt korrigeerime oma senist elukorraldust niigi, olgu see siis tihenenud harjumus käsi pesta või vajadus maailmas lõputu rändamise järele. Kindlasti pole elu lähiajal enam see, mis ta oli enne koroonaviiruse tulekut.
Juba seepärast, et me peame õppima uue viirusega koos elama. Hoolikalt ja arvestavalt, nagu on ajaloos juhtunud seoses mitme teisegi raske ja keerulise tõve saabumisega.
Kaks kuud eriolukorda pole Eestis möödunud küll nii ekstreemsetes tingimustes kui mõnes lõunapoolses riigis, kuid senist elu ja harjumusi on see muutunud kõvasti. Töö, õpe ja elu e-keskkonnas on omas vallas tõeline küpsuseksam. Enamjaolt on jõutud arusaamiseni, et päris elu, töö, päriselt toimuvad kohtumised-koosolekud ja koolitunnid on midagi sellist, milleta on keeruline. Saame hakkama, aga…

E-elu väsitab samuti

E-elu 24/7 on korralduslikult nagu akna kaudu majas käimine, kui uks on lukus ja võti kadunud. Saab küll, aga väga kaua ei igatse ka. Selline turnimine väsitab omamoodi. Öeldakse, et veebikeskkonnas toimuvad koosolekud venivad, kuna kella vaatamise vajadus, et kuhugi edasi kiirustada, on ju kadunud. Samamoodi on selliste arutelude nõrk koht võimaluse puudumine kasutada oma seisukohtade selgitamisel kehakeelt. Kaaskuulajate veenmisel ei ole see sugugi tähtsusetu aspekt.
Eriolukord on seetõttu mõneti mõjunud maskide langetajana. Üllatavalt paljud kodukontoritesse jäänud inimesed kurdavad igavuse ja tapva üksluisuse üle. Võib-olla on see mõtlemise koht, kas meil ei ole viimaste aegadel tekkinud juurde liiga palju töökohti ja ameteid, mille järele vajadus eriolukorras lihtsalt kokku kukub.
Sageli on ka meedias püütud sel teemal inimesi lohutada ja pakutud välja uusi ajaviitevõimalusi, et kodus igav ei hakkaks. Unustades ära, et paljudel inimestel on ka kodukontoris täpselt sama palju või isegi veel rohkem tööd.
Ehk täitub nüüd seegi prognoos, et pandeemia ja eriolukord puhastavad meie elu laiemalt. Tühja-tähja ja tilu-lilu jääb tulevikus lihtsalt vähemaks.

TIIT LÄÄNE, peatoimetaja

blog comments powered by Disqus