Miks selline hüüatus, mis lahti? Aga kas olete mõelnud, kuidas saavad sellel nn maskiballil hakkama kuulmislangusega inimesed?
Maskis inimestel on varjatud kõige tähtsam suhtlemisvahend – suu, mille pealt loevad nii vaegkuuljad kui ka kurdid. Oleme olnud seni kannatlikud ning proovinud kuidagimoodi hakkama saada, aga kui see olukord peaks pikemalt jätkuma, siis on tõesti aeg sõna sekka öelda.
Kuulmispuudega inimesed on hätta jäänud nii koroonatesti tehes kui ka röntgenis käies, suheldes apteekrite, teenindajate, politseinike või teiste inimestega. Maskis inimese kõnest ei ole enamasti võimalik aru saada, kui suud ei näe. Jah, kergema kuulmislangusega inimesed, kes kasutavad kuuldeaparaate, saavad toetuda oma kuulmisjäägile, kui räägitakse piisavalt selgelt ja natuke aeglasemalt. Aga raskema kuulmislangusega ja kurtidel on arusaamine nullilähedane.
Kui me vastaskõnelejast aru ei saa, siis mõistagi ütleme kohe, et me ei kuule ja ehk oleks võimalik rääkida selgemini, aeglasemalt, kõvemini või kirjuta kasvõi paberile. Aitäh neile, kes lausa õhust tabavad, mida teha. Enamasti aga juhised ei mõju, nendest ei saada või ei tahetagi aru saada. Aina rohkem tuleb signaale, et arst või õde on saanud lausa kurjaks, kui kuulmispuudega inimene ei tee seda, mis temalt oodatakse. Riigikogu istungitel on nüüd pea kõikidel kõnelejatel maskid ees. Neid ülekandeid ei ole meil üldse mõtet vaadata.
Nagu maskis inimestest veel vähe oleks, tuleb kuulmispuudega inimestel koroonaajastul toime tulla ka helistamisega. Viimasel ajal saab arstide või infoliinidega suhelda peamiselt telefoni teel. Ja need helilised teavitused! Politsei sõidab mööda linna, autost kostub miski, mis meenutab rääkimist – ilmselt kõlavad seal olulised teadaanded. Kauplustes on helilised teavitused, aga mida öeldi? Terita oma kuulmist palju tahad, aru ikka ei saa. Kuna keegi kauplusest välja ei jookse, ju siis polnud pommiähvardus …?
Kas mõistate, et ma räägin igast 6.–7. inimesest siin Eestis, kes on vähemal või rohkemal määral hädas? Just nii palju on meedikute sõnutsi kuulmislangusega inimesi, kes ei saa infot samal viisil kätte nagu normkuuljad.
Millised oleksid lahendused, mis meid aitaksid? Saame väga hästi aru, et meditsiinilised maskid peavad olema turvalised ning nende puhul on keeruline midagi muud välja mõelda.
Kõige tähtsam on aga siiski mõistev suhtumine ja suhtlemine. Ei ole mõtet pahandada ja karjuda inimese peale, sellest ei ole vähimalgi määral kasu kummalegi poolele. Mida rohkem inimesed teavad, kuidas kuulmislangusega inimestega suhelda, seda vähem probleeme tekib. Nagu ka Eesti vaegkuuljate liidu liikmekaart osutab, on tegelikult väga vähe vaja, et elementaarne info kohale jõuaks.
Eesti viipekeelt emakeelena kõnelevate inimeste jaoks oleks ideaalne maailm selline, kus kõik meditsiinitöötajad, politseinikud, päästjad ja klienditeenindajad oskaksid elementaarsel tasemel eesti viipekeelt. Kui ei oska, saab otsida paberi-pliiatsi või kirjutada nutiseadmesse või arvutisse. Nii lihtne see ongi.
Külliki Bode,
Eesti vaegkuuljate liidu juhatuse esinaine
