Möödunud aastal ilmus Jõgevamaa sporditegelasi tutvustav raamat “Sporditegijad Kalevipoja tegude maalt”, kus oli juttu ka Martin Männist. Paraku oli seal kirjas, et tegemist oli rattasportlasega. Tegelikult oli ta aga hoopis ratsasportlane ja hobuste treener.
Oma onust (täpsemalt ema poolvennast) Martin Männist kirjutama ajendaski mind ühelt poolt vajadus see eksitav fakt ümber lükata. Teisalt väärib see mees ka muus mõttes leheveergudel jäädvustamist.
Martin Mänd sündis 4. augustil 1907. aastal. Armastuse hobuste vastu päris ta oma isalt, Kassinurme küla Oti talu peremehelt Märt Männilt. Märt oli tubli põlluharija-hobusekasvataja. Oti talu hobused olnud n-ö üle küla hobused. Isegi Visusti mõisahärra laenanud vahel Märdi hobuseid, kui tahtis suuremaid saksu Kaarepere jaamast endale Visustisse külla sõidutada. Hobused olla lausa „tantsinud” ja klantsinud mõisa sõidukalesside ees!
Üheks sünnipäevaks kinkis isa Märt poeg Martinile huvitava mustavalgekirju hobuse. Tänu sellele õppis Martin hobuseid hooldama, treenima ning nendel ratsutama. Koos teiste Kassinurme noorte hobuseomanikega rajas ta Tõnurahva talu nõmmele väikese hipodroomi. Seal õpiti ratsutama ja tõketest üle hüppama, korraldati ka osavusmänge hobustel.
Hiljem kuulus Martin Kaitseliidu Kaarepere ratsasalka ning osales Kaitseliidu korraldatud ratsavõistlustel. Ta võitis neil korduvalt esikohti. Tal oli kodus palju aukirju ja auhindu, nagu nahksadul, hõbepitside komplekt, hõbetatud karikas, ratsavaljad hobusele, ülehõbetatud mõõk jne.
Teivas, müts ja mõõk
Mõõga teenis ta välja üsna omapärasel võistlusel: teivaste otsa olid asetatud mütsid ja ratsanikud pidid mõõgaga teibal tüki otsast ära lööma nii, et müts kukuks allesjäänud teibaosa otsa. Selle “töö” tegi Martin veatult ja tema truuks abistajaks oli selle juures ratsahobune Esku, kelle Martin oli juba ise üles kasvatanud.
Martin Männi vanemad Leena ja Märt olid mõlemad teist korda abielus. Märdi esimene abikaasa oli noorelt tuberkuloosi surnud, Leenal olid esimesest abielust tütred Elfriide ja Antonie.
Kui Märt 1919. aastal kubemesonga tõttu suri (songa sai ta pärast seda, kui oli mõisa viina vedades viinaröövlite kätte jäänud ja neilt peksa saanud), jagati 56-hektarine Oti talu võrdsetes osades Leena, Elfriide, Antonie ja Martini vahel ära.
Ema Leena ja poeg Martin ühendasid oma päranduskohad pooltaluks, tütred Elfriide ja Antonie ühendasid teise poole. Elfriide jäi teise poole valdajaks, makstes oma õele Antoniele pärandustasu.
Martin abiellus Voore vallast Tuulavere külast pärit Armilde Jõesaarega. Nende valdusse jäid Oti talu vanad hooned, Elfriide ehitas oma maa-alale uued hooned. Oti talu vanast rehielamust on osa säilinud praeguseni.
Teises maailmasõjas võitles Martin sakslaste poolel. Kui ta hiljem Venemaalt vangilaagrist koju tuli, siis oli üks suuremaid hoope tema jaoks teadmine, et vene sõjaväelased viisid ajal, mil tema oli teise poole sõdur, kaasa tema truu ratsu Esku, kes tal kunagi uhke mõõga võita aitas. Pisarad jooksid Martini põskedel, kui ta sellest teada sai. Mis mõõgasse puutub, siis selle olevat Martin sõtta minnes peitnud lakka sarikate vahele, aga mis sellest edasi sai, ei tea keegi.
Treenis maailmameistrit
Pärast laagriaastaid ei lubatud Martinil oma koju elama asuda, vaid tema töökohaks määrati Kohtla-Järve põlevkivikaevandus ja ametiks maa-alune kaevur. Kui raudne haare nõrgenes, võimaldati talle töökoht Tartu rajooni Miina Härma nimelises kolhoosis, kus ta hakkas tegelema hobustega: oli treener, kunstseemenduse tehnik, tallimees jne.
Ehkki ta oli lõpetanud vaid kuueklassilise Kaarepere kooli (aga oma aja kohta oli see tegelikult päris hea haridus!), oli ta hobuste alal väga suur asjatundja.
Kui Tori hobusekasvanduse juhtkond Martin Männist kuulis, hakkasid nad oma veohobuseid Martinile treenida tooma. Ühe Tori hobuse (tema nimi võis olla Uhur, aga päris kindel ma selles pole) treenis ta nii tugevaks, et see sai maailma veohobuste võistlustel esimese koha. Selle sündmuse kohta on tehtud ka lühifilm, mis peaks olema säilinud Tallinnas filmiarhiivis.
Martin Mänd suri 27. juulil 1963 ja on maetud Tartu Raadi kalmistule. Dolomiidist hauasambale on kirjutatud: “Siin puhkab maailmameister Martin Mänd”. Sellise kirjaga kivi sai Martin Männi hauale tema väimehe Martin Vipperi initsiatiivil. Martin Mändi kui tublit hobusekasvatajat on maininud ka Heldur Peterson “Eesti põllumajanduse ajaloo” II köites.
AINO TOOMING
