Eesti rahvakalendris on mardipäev suuresti seotud põlluviljakuse taotlemisega. Kõige enam seostub mardipäev ehk siiski mardisandis käimisega. Ehkki sandiskäimisse on aeg toonud ka uusi jooni, on see siiski hingedeajaga seotud.
“Sandid kujutavad endast esivanemate hingi, neid tuleb hästi vastu võtta,” ütleb jõgevlane Asta Paeveer, kes on aastate jooksul nii täiskasvanutele kui ka lastele püüdnud mardi- ja kadrikombeid lahti seletada.
Mitte ainult kerjamine ja lunimine
Omaaegses Jõgeva noortemajas valgustas Asta Paeveer esivanemate kombeid päris paljude aastate jooksul. Hiljem on teda kutsutud eesti rahva kommetest kõnelema näiteks Mustvee Gümnaasiumi ja lastele ning täiskasvanutele maakonnas mujalegi. Tänuväärne publik on olnud Jõgeva kultuurikeskuse juures pensionäridest õpetajate ring. Eriti varmad ja püüdlikud olid olnud eesti rahvakombeid vastu võtma omaaegse Jõgeva vene kooli lapsed.
Kõige enam on Asta alati püüdnud õpetada seda, mis tähendust mingil komme endas kannab, et on avalaulud, ilus tänamine ja head soovid. “Santi ei minda kerjamise ja lunimise pärast. Selge see, et igal pool midagi antakse. Siis peab oskama andjaid ilusasti tänada. Ja mitte ainult. Pererahvale tuleb ka midagi head soovida. Kui mitte viljaõnne, siis tänapäeval näiteks kurgi- ja tomatiõnne või miskit muud õnne,” on ta enamasti ikka lastele seletanud.
Päris palju väikseid mardi- ja kadrisante on tädi Asta juures koduski käinud. Siis on ta ikka lasknud santidel näidata, mida nad oskavad ja vahel pisut ka asjaosalisi suunata püüdnud. Viimastel aastatel on aga ühismajade uksed lukus ja kahjuks pole ka koode, et sandid sisse saaksid. Et elu on muutunud ka ebastabiilsemaks, ei julge enam keegi täiskasvanud sante õieti uksest sisse lastagi. “Ei tahaks, et mida aasta edasi, seda võõramaks kombed jäävad. Hea oleks, kui õpetajad koolis lastele ikka rahvakommetest rohkem räägiksid,” arvab Asta.
Veel kommetest meil ja mujal
Mardisantideks on vanal ajal käinud peamiselt mehed, kadripäev oli rohkem naiste päralt. Kui mardid on valdavalt tumedates riietes, rohkem hirmuäratavateks ja koledateks maskeeritud, pahupidi pööratud kasukates, õlgedest, takust, samblast ja okstest tehtud habeme ja juustega, siis kadrid on seevastu heledates riietes ja ilusad.
Mardirituaalil on algselt olnud oma kindel ülesehitus. Alates sissepalumislaulust, millele järgnevad tantsimine ja tantsulaul, tunnistamislaul, millega pererahva virkust uuritakse, mangumislaul annete palumiseks, tänulaul ja õnne soovimine igale pereliikmele eraldi ning kõige lõpus hüvastijätulaul.
Kui mardid olid võimalikult karvastes rõivastes, oli oodata head lambaõnne. Santidega kaasas käiv laulmine, pillimäng ja käratsemine oli mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks. Viljaõnnele jätku soovivad sandid tänapäevalgi, puistates toapõrandale viljateri, herneid, tangu või riisi.
Sümboolne mardipäevatoit on eestlastel olnud mardihani või mõne muu linnu liha. Hane on pealegi peetud haldja kehastuseks ja pühaks linnuks. Aga tehti ka mardimaukusid ehk tangu- ja jahuvorste. Põhja-Eestis valmistati toiduks seapea, Lõuna-Eestis küpsetati karaskit.
Teada on ka, et Inglismaal kutsutakse mardipäeva kõhuvalupäevaks, sest sel ajal on kombeks süüa eriti palju liha. Prantsusmaal tähistatakse mardipäeva veiniga. Mardihane on kombeks süüa Rootsis ja Saksamaal, kus mõnes paigas liigub ringi ka mardivana, kes viib kingitusi. Lapsed kannavad tähekujulisi laternaid ja laulavad mardilaule. Mardilaulude ja laternatega liiguvad laste rongkäigud tänavatel ringi ka Ameerikas. Itaalias on mõnel pool kombeks mardipäeva puhul küpsekartuleid süüa. Veneetsias peetakse seda päeva sobivaks kohavahetuseks ja kolimiseks.
VAIKE KÄOSAAR
