Paul Reimi poeg Mart Reim viidi kahe ja poole aastasena koos vanemate ja õdedega Siberisse. Eestisse naasnuna asus ta õppima metsandust ning jätkas oma isa tööd, mõeldes ja töötades välja mehhanisme, mis metsaga seotud töid oluliselt lihtsustasid.
Kui Mart Reim Siberist Eestisse tagasi jõudis ja tädi juurde Räpinasse läks, andis tädi Lidia talle ülesande värvida üle tähed vanaisa hauakivil. Kui noor mees juhatuse peale kalmistule ja õigele hauaplatsile jõudis, nägi ta kivil nime Mart Reim. See tundus kõhe, nagu oleks ta ise juba maha maetud. Tegelikult puhkab Räpina kalmistul hoopis tema vanaisa, Koorastes vallakirjutajana töötanud Mart Reim, kes oli sündinud Pikknurmes.
Reimide suguvõsas on kombeks vanaisa ja vanavanaisa nime ka järeltulevate põlvede poistele panna. Nii sai kord Paul Reimi poja nimeks Mart, tema omakorda pani oma ühele pojale isa järgi nimeks Paul. Vanem poeg sai Mardi vanaonu järgi nimeks Tõnu.
Kahe ja poole aastasena viidi Mart Reim koos isa, ema ja õdedega Siberisse. Viisteist aastat oli tema elukohaks Podgornoje küla Tomski oblastis. Siberis keskkooli lõpetanud, tuli noormees kuu aja pärast kohe Eestisse. Ära sai ta sõita tänu sellele, et tema passis polnud väljasaadetu templit. Nimelt ei pandud seda ühe viiekümnendate aastate algul vastu võetud seaduse järgi nende laste passidesse, kes olid sündinud 1938. aastal või hiljem.
Mardi õde Hell oli varem Eestisse jõudnud ja elas sellel ajal Võrus. Tema õpetaski venda eesti keele etteütlusi kirjutama, sest see oli kooli sisseastumisel esimene eksam.
Pärast sõja lõppu käisid väljasaadetute juures inimesed, kes pakkusid end nende lapsi Eestisse tooma. Korraga toodi rühm lapsi ja igaühe eest küsisid toojad kolm tuhat rubla.
“Emal oli see raha olemas ja õde Hell sai niimoodi vanaema juurde Võrru. Kahjuks viidi 1949. aasta märtsiküüditamise ajal enamik neist lastest Siberisse tagasi. Õde lõpetaski Siberis keskkooli „viitega”, kuid kiituskirja talle ei antud, vaid öeldi, et väljasaadetutele seda ei anta. Hell sai väga pahaseks ja sellepärast ta ära tuligi. Pärast kahetses ta oma sammu, et pere juurest ära tuli,” rääkis Mart Reim.
Õppida seal, kus kasvavad õunad
Kui Mart Reim lõpetas Siberis seitsmenda klassi, siis küsis tädi Männik, kellega Reimid Siberis koos elasid ja kes oli lastele vanaema eest, et Mart, kuhu sa tahad edasi õppima minna. “Vastasin talle, et tahan minna sinna õppima ja elama, kus kasvavad õunad,” meenutas Mart Reim.
1949. aastal toodi Podgornoje külla veel küüditatuid, nad pandi esialgu elama kinoruumi. Küüditatutel olid kaasas õunad ja need lõhnasid oivaliselt, see lõhn levis üle kogu ruumi. Sellest ka nooruki soov minna edasi õppima kohta, kus kasvavad õunad.
Mõtet, et ta jääbki Siberisse, ei tekkinud Mart Reimil kunagi. “Ema rääkis meile, et isa oli metsandusteaduse doktor. Meil olid alles ka pildid, kus isa oli metsas,” rääkis Mart Reim. Sellepärast õppisid Paul Reimi lapsed kõik hoolega.
Mardile saadeti Eestist EPAsse sisseastumise teatmik. Seal oli kirjas, et vastu võetakse 25 üliõpilast. See tundus Vene mastaapidega võrreldes nii vähe. “Ma oleksin aru saanud, kui oleks olnud 250!” tunnistas ta.
Pole kunagi koolis eesti keelt õppinud
Mart Reim tegi sisseastumiseksamid venekeelses osakonnas. Siberis käis ju õppetöö vene keeles, eesti keelt rääkisid Reimid vaid kodus. Koolis pole Mart Reim kunagi eesti keelt õppinud. Kõnelema õppis ta korraga nii eesti kui ka vene keeles, sest oli Siberisse jõudes nii väike. Seal õpetati koolis veel ka saksa keelt.
Kõrgkooli sisseastumiseksamite ajal istus ta ühe noormehe kõrvale, kes oli viis aastat Eestis koolis käinud. Reim lootis, et see noor inimene teab ikka rohkem. “Istusime kõrvuti ja ikka arutlesime, kas kirjutada üks või kaks “a”-d, kas tuleb panna “p” või hoopis “b”. Etteütlus kukkus neil välja üsna ühesugune. Järgmisel päeval läksid poisid uurima, mis hinde nad said. Öeldi, et sellest seltskonnast saite ainult teie kahekesi „kolme”, teised kukkusid kõik läbi.
Ülikooli sisseastumiseksamitel vastas Mart Reim samuti vene keeles, selleks palus alati õppejõult luba. “Ega siis ei tohtinud ükski õppejõud ära öelda ja vastata, et peab eesti keeles rääkima,” tõdes ta. Hiljem õppis ja vastas üliõpilane juba eesti keeles.
Füüsikaõppejõud oli Tomskis õppinud
Kõige soojem vastuvõtt sai talle sisseastumiseksamitel osaks füüsikas. “Sain pileti, kirjutasin kõik ära, ühte valemit ei mäletanud täpselt. Läksin vastama ja õppejõud oli kõigega päri. Seejärel vaatas ta minu eksamiraamatut – oo, Tomski oblast! Ta küsis, kas Tomski polütehniline instituut on veel sama koha peal. Tema oli lõpetanud just selle õppeasutuse ja saatus oli ta hiljem Eestisse toonud. Meie elukohast Podgornoje külas oli Tomskisse
Matemaatikas vastas ta kõik ära ja õppejõud ütles, et paneb “nelja”. Sisseastuja ütles aga, et tema tahaks “viit”. Teised eksamiruumis olnud ehmusid. Aga “viit” Reim siiski ei saanud, sest ta ajas võrdhaarse ja võrdkülgse kolmnurga kogemata segi.
Metsandust õppiv üliõpilane, kes oli Paul Reimi poeg, ei saanud üheltki õppejõult n-ö hinnaalandust, pigem vastupidi.
Praktika ajal ütles Mart Reim ühele õppejõule otse välja, mida ta asjast arvas. “Ma käitusin siis nagu venelane, ütlesin otse, mõtlemata, on see hea või halb. Meile anti Järvseljal metsatükk kätte ja kästi ära märkida need puud, mis hooldusraie käigus maha võtta tuleksid. Meile õpetati, et kui on biogrupp, puud kasvavad ümberringi ning keskel on üks suurem “segaja”, siis viimane tuleks välja raiuda. Minu tüki vaatas õppejõud ära ja ütles, et korras. Kõrval oli just biogrupp, kust tulnuks keskmine puu välja raiuda, aga õppejõud tunnistas ka selle töö heaks. Mina ütlesin omaette, et see asi läks küll viltu. Aga õppejõud kuulis seda ja küsis, mida ma arvan. Lisasin, et teie olete õppejõud ja teate ise paremini, aga minu arvamus on, et siin on biogrupp. Tsiteerisin talle Krõlovi valmi “Siga tamme all”, kus on öeldud, et kui kõndida nagu siga, nina maas, ei näe ülevalt midagi. See ütlemine mõjus eksamil nii, et sain “kolme”,” meenutas ta.
Ilmselt polnud see õppejõud kuulnud midagi Krõlovi valmist ja huumorisoont tal ka ei olnud. Kohati tunduski üliõpilastele, et mida isepäisem õppejõud, seda subjektiivsem.
i
(Järgneb)
i
HELVE LAASIK
